13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Laul mis väärib meenutamistKESKNÄDAL, 28. november 200124. oktoobri Kesknädalas kirjutas Saul Raud (Sindi) oma murest ununenud jõululaulu pärast. Tundub, et see lauluke on omal ajal paljudele südamelähedane olnud, sest vastukaja kirjale oli ootamatult suur. Mõned asjad on ajatud – see oli lugejate ühene mõte. Nii nagu lauluke, mille pealkirja keegi kirjutada kas ei märganud või ei osanud. "Mure, hädad ja haigused käivad ikka mööda inimesi, aga mitte mööda kände" on kõnekäänd, mida räägitud läbi aegade. Muutuda ses muutumatus maailmas saab vaid suhtumine: vaesusesse - vaestesse, haigustesse - haigetesse, rikkusesse - rikastesse, töösse - töötusesse jne jne. Jõulu eel tunneme tavalisest suuremat vajadust näidata üles halastust nõrgemate vastu, otsida oma linnukest, keda toita…. SIND JÕULUINGEL PALUN MA KUI TAEVAST ALLA LENDAD SA ET RAHU TUUA ILMALE JA RÕÕMU INIMESTELE SA TULE SINNA SISSE KA KUS VAESTEL TUBA KÜTMATA KUS OIGAB EMA HAIGUSES JA LAPSED NUTVAD VOODI EES KUS TÖÖTA ISA MUREGA EI TEA MIS PEALE HAKATA KUS NÄLJA KÄTTE NÕRKEVAD NII LAPSED KUI KA VANEMAD SEL PÜHAL ÕHTUL SÜÜTA SA NEIL LOOTUS HINGES PÕLEMA ET SEE KES TOIDAB LINNUKEST EI UNUSTA KA INIMEST Õppisime seda algkoolipäevil. Meil oli väga hea koolijuhataja, kes laste laulule väga suurt rõhku pani. Ta oli tänase tunnustatud Tartu koorijuhi Vaike Uibopuu isa Johannes Rööp. Meie kool oli Võrumaal Vaabina vallas, praeguses Sõmerpalus. Anita Antslast See laul on tõesti praeguses olukorras ajakohane ja südant liigutav. Minu vanemad laulsid seda viisil: "Ma tulen taevast ülevalt..." Raimond Pähn Viitinast Seda ilusat vana jõululaulu laulis mulle mu emake siis, kui olin väikene. Olen seda laulnud jõulude ajal oma lastele, hiljem ka lastelastele. Kahjuks on meil Eestimaal praegu aeg, kus nii palju on vaeseid kodutuid, vaevu-vaevu toimetulevaid inimesi. Töötud – mida inimesed peavad oma meeleheites tegema? Samas ei tea osa inimesi, mida oma suure rahaga peale hakata. Aga kaastunnet ja halastust on nii vähe, õiglustunnet ja südametunnistust vist enam ei olegi. Kes meid küll kaitseks?! Suur aitäh Saul Raud´ile Sindist ilusa laulu meenutamise eest! Linda Kilk Võrust Õnnistatud Jõulupühi kõigile, kes neid laule loevad või laulavad! Meie laulsime seda laulu viisil – Mu Isa kõrges taevas... Helju Varik-Laur (82) Lääne-Virumaalt Õppisin seda laulu 1926. aastal Kolga algkoolis, mis asus Uuri külas Harjumaal. H.-H. Milvaste Tapalt Lugesin teie lehest Saul Raua muret, et on ühe jõulusalmi lõpu unustanud. Minu mälus on see hästi alles, sest olin esimesel iseseisvuse ajal koolilaps. Õigus on tõesti, et see lauluke on väga ajakohane ka tänapäeval. S. Meisterson Pärnust Selle luuletuse tõi Kesk-erakonna Rakvere büroosse pensionär Helga Rakvere vallast Karivärava külast Lääne-Virumaalt. Edastan selle tema palvel teile. Leili Siil Rakverest 24.oktoobri ajalehes soovis Saul Raud, et Kesknädala lugejad võimalust mööda tema saadetud jõululaulu täiendaksid, kuna ta oli lõpu unustanud. Toon laulu ära sellisena, nagu mina üsna hästi kaugest lapsepõlvest mäletan. Vaimulike laulude kogust ei õnnestunud mul seda leida. Helve-Ilme Kaps Tallinnast Olen pärit lapserikkast perest, kus alati lauldi mitmehäälselt. Isa oli omaaegne väga hea lõõtspillimängija. Nüüd puhkab ta ammu Siberi mullas... Lapsepõlves elasime Lää-nemaal Taebla vallas. Käisime minust paar aastat vanema õega Taebla koolis, kus sama laulu õppisime. Õde oli kuuendas klassis ja mina viiendas. Kooli jõulupeol laulis mu õde solistina salmi ette ja lastekoor kordas salmi teist poolt järgi. Mulle meeldis laul väga ja olen seda nüüdki tuttavatele laulnud. Ka mind nagu paljusid teisi, "premeeriti" 25+5 karistusaastaga, millest istusin ära veidi üle kuue. Rasketel aegadel aitas ka see jõuluingli laul edasi elada. Tänases Eestis on see laul laulmiseks väga sobiv, sest laulus kirjeldatud inimesi on meie ühiskonnas väga palju. Üksnes linnukeste toitjale loota me siiski ei saa. Vaja on, et riik ja valitsus mõtleksid rohkem elu hammasrataste vahele jäänud inimestele ja püüaksid raskeid olukordi kergendada. Elvira Presjärv Tartust Tänu Kesknädalale on selle laulu sõnad nüüd taastatud. Oli suure kriisi järgne aeg ja abivajajaid küllaga. Kehtis ütlus: "Iga vald toidab oma vaesed!" Ja toona vallad seda ka tegid. Nälga ei surdud, kuuse all ei elatud. Meil Märjamaal oli tavaks korraldada vaeslastele eraldi jõulupuu. Eriti meenub mulle kord, kus rahvamaja saalis oli kaks ehitud jõulukuuske. Ühel kuusel olid säraküünlad küljes, teisel mitte. Meenub koolijuhataja põhjendus: "Panime vaeslaste jõulukuusele säraküünlad ka – kurb see kodune elu neil niigi, olgu siis jõuluaegki pisut rõõmsam!" See oli siis. Nüüd on maailm palju muutunud. Oleme tar-gemaks ja rikkamaks saanud. Hädad ja viletsus pole aga kuhugi kadunud, juurdegi on tulnud. Nii et – laulame seda laulu jälle! Saul Raud Sindist Viimati muudetud: 28.11.2001
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
