Kutseharidus läheb üleskäigutrepist alla

Ph.D. PEEP LEPPIK,      26. jaanuar 2005


Selle Bel Kaufmanilt laenatud pöördmõttega saab iseloomustada tänast Eesti kooli ja hariduselu tervikuna. Alates 1992. aastast on valitsused püüdnud näidata Eesti kooli võidukäiku, kuid tegelikult on toimunud hiiliv allakäik. Väliselt võib tõesti täheldada edasiminekut, kuid olemuslikult on see vähikäik.

Üheks hariduselu allakäigu põhjuseks on kümme aastat riigi keskmisest väiksem õpetajate palk, mis on viinud koolist võimekamad õpetajad. Aga on ka palju muid tegureid.
Eestis aset leidnud noorema ja vanema põlvkonna vastandamine on eriti kahetsusväärne, see on tekitanud suurt kahju paljudes eluvaldkondades, sealhulgas koolis ning hariduses.
Noor inimene võib olla õppinud Harvardis või Oxfordis, ta võib olla sõnaosav esineja, kuid omamata õpetajatöö praktikat on tema töö rabe, süsteemitu ja õpilase isikupära mitte arvestav. Elu- ja töökogemus on midagi niisugust, mida ei saa kusagil õppida – need kas on või ei ole. Eriti tähtis on seda arvestada kaadripoliitikas.

Õpilaste baastase reformide käigus langenud
Alates 1992. aasta sügisest on Eesti hariduselus just eeltoodud lähtekohti pea peale pööratud ja seda nn reformide nimel. Korduvalt tõstsid arukad ja kogemustega inimesed üles vajaduse fikseerida õpilaste teadmiste n-ö baastase, enne kui alustada kas või õppekava reformi.
1997. aastal käivitunud õppekava reform, mis kulutas tohutult raha, pole õnnestunud. Väidan, et nii gümnaasiumi kui kutsekeskkooli õpilaste matemaatiliste teadmiste-oskuste tase on hoopis langenud. Seda näitab matemaatikaolümpiaadide tulemuste võrdlus – võitjad Eestis on enamasti vene koolidest, kus reform käivitus hiljem. Kui aga üks minusugune külakoolmeister saab üleriigilise haridusreformi tulemused panna kahtluse alla, siis on midagi tõsiselt korrast ära. Kuna puuduvad korrektsed võrdlusuuringud, siis on meil väga raske öelda midagi positiivset näitena toodud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava kohta.
Koolipapast haridusministrit Eesti vaevalt lähitulevikus saab. Noor inimene võib seda tööd hästi teha sel juhul, kui ta ümbritseb end suurte elu- ja töökogemustega nõuandjatega, sest iga elukutse puhul võib sügavuti ja professionaalsuse suunas minna praktiliselt lõpmatuseni.
Vist on Hiina viimase aastakümne erakordselt kiire arengu põhjus see, et seal oskavad ja tahavad noored ning vanad elukogemustega inimesed teha koostööd. Üksinda ei suuda noored ega vanad edukad olla. Koolis on põlvkondade side erakordselt tähtis ja vajalik.

Vaesus kujundab haridustaset
Seoses vaesusega, eriti maaõpilaste hulgas, on jõudnud kooli täiesti uus olukord – osa õpilasi ei saa päevade või isegi nädalate kaupa õppetöös osaleda.
Et saada mingit ülevaadet oma õpilaste sotsiaalsetest probleemidest, viisime 2003. aasta veebruaris-märtsis Helmes läbi küsitluse kutsekeskkooli õpilaste hulgas.
Küsitlemises osales kokku 113 esimese ja kolmanda kursuse õpilast, mis on statistiliselt usaldusväärne kogum. Kokku tuli õpilastel trükitud küsitluslehel vaagida ligikaudu 30 positsiooni.
54% õpilastest märkis, et nende pere elab väga kokkuhoidlikult, ja 38% arvas, et nende perel pole tõsiseid rahaprobleeme. Üheks põhjuseks on kindlasti töötus – 22% emadest ja 17% isadest (üldkokkuvõttes) olid töötud. Kui arvestada, et kõigil õpilastel ema või isa ei ole, siis on need protsendid tegelikult tunduvalt suuremad.
Kui aga võrrelda 1. ja 3. kursuse õpilaste vanemate töötust, siis on esimesel kursusel see protsent statistiliselt oluliselt kõrgem – isadel näiteks 21 ja 16. See ei pea tähendama, et töötus Lõuna-Eesti selles piirkonnas on kolme aastaga suurenenud, tõenäoliselt ei jõua töötute vanemate lapsed kõik kooli lõpetamiseni. Ka märgib 60% esimese kursuse õpilastest, et nende pere elab väga kokkuhoidlikult.
61% vastanutest elab Helmes ühiselamus ja 36% käib iga päev koju. Soodussõidutingimuste korral tuleb aga kodus elamine odavam kui ühiselamus.
Umbes 5% vastanuist väidab, et rahapuudus on takistanud tihti kooliskäimist ja õppetarvete ostmist, 36%-l on seda juhtunud vahetevahel.
Kooli sööklas, kus toidud on suhteliselt odavad, lõunastab iga päev 18% vastanuist, vahetevahel teeb seda 39%. Küsitluse järgi takistab lõunatamist 22% õpilastest rahapuudus. Kui arvestada, et kutseõppeasutuse tööpäev on sageli 7–8 tundi, siis on see eriti taunitav. Ainult mõni õpilane märkis, et neile ei maitse toit, kuid 51% loobus lõunast nn muudel põhjustel. Põhiliselt on need ühiselamus elavad õpilased, kes valmistavad toidu seal (nii tuleb jällegi odavam).

Elukorraldus 170 krooniga nädalas
Rahapuudus ilmneb ka vastustes, mis käisid kultuuriliste meelelahutuste kohta – ligi 80% õpilastest ei jätkuks selleks raha (ei jää raha üle). Kui autor korraldas 2002. aasta kevadel õppeekskursiooni Tallinna, siis selgus, et kolmandik (!) kutsekeskkooli 11. klassi õpilastest Helmes ei olnud kunagi Tallinnas käinud. 26 õpilasest oli Paide Vallimäel olnud vaid 2 (!).
Õpilastel tuli järele mõelda ja kirja panna, kui palju saab ta nädalas raha kulutada (toit, elamine, sõidud, õppetarbed jne). 113 õpilase keskmine oli ligi 170 krooni (!). Kõige rikkam õppilane sai nädalas kulutada 500 krooni ja kõige vaesem 25 (!) krooni, kuid enamik oli 100–250 krooni vahepeal. Muidugi on siin erinevused ühiselamus elavate ja kodust käivate õpilaste vahel, sest viimased söövad peaaegu eranditult kodus ega oska teha vastavaid arvutusi.
Igal juhul peaksid meie poliitikud ja haridusametnikud hakkama mõtlema, mida tähendab see, kui noor inimene saab nädalas kulutada oma elu korraldamiseks vaid 170 (!) krooni. Mis see endaga kaasa toob?

Inimvaenulik parempoolsus hariduselus
Aastaid on haridusametnikud (ja isegi poliitikud) levitanud äärmuslikult parempoolset lähtekohta – kool pole sotsiaalasutus. Minu silmis on see inimvaenulik lähenemine, mis on vastuolus Eesti ürgsete elutavadega. Õpilane on integreeritud tervik ja kui ta rahapuudusel ei saa koolis käia, siis kaasnevad sellega kohe pedagoogilis-psühholoogilised probleemid eelkõige õpetajate-kasvatajatega.
Ametlikult pole see valdkond õpetajate töös üldse reguleeritud (kas või tasustamise seisukohalt).
Eesti kool vajab sooja südamega ja laia silmaringiga professionaalseid inimesi. Inglise keele oskus ja arvutikasutamise oskus pole kõige tähtsamad laste ja inimestega töötamisel. Aga ainult profid võivad peatada Eesti kooli ja hariduse allakäigu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)