Poliitikast Eesti moodi

AIN SEPPIK,      20. oktoober 2004


Eesti meedias on tunda rõõmsat elevust: jälle saab Keskerakonnale ära teha! Tavaliselt on see rõõm osutunud üürikeseks ning nii läheb see kindlasti ka seekord. Tõsi küll: seekord on meedias rohkem talitsetust ja vaoshoitust kui 1999. aasta sügisel. Ilmselt on mõnevõrra kogemustest õpitud ning üldiselt saadakse ju aru, et tegemist on ebaausa poliitilise mänguga. Ei ole ikka nii, et poliitikas on kõik võtted lubatud, ei ole see rahvas nii rumal ja manipuleeritav, nagu näitasid Europarlamendi valimised.

Tegelikult peaksime me endalt ausalt küsima: kas on üldse põhjust rõõmustamiseks? Kas me peame tõesti olema õnnelikud selle üle, et nii riigis kui ka pealinnas läheb võim ühe ja sama paduparempoolse poliitseltskonna kätte?
Mõnes mõttes oleks see ju isegi tervitatav: poliitika oleks selge, erahuvid prevaleeriksid linnahuvide üle ning linna sotsiaalne külg ehk siis hoolitsus nõrgemate eest taanduks. See-eest õitseks aga mitmesugune äri (eriti kinnisvara- ja müügiprojektid) ning kahtlemata tõuseks mõningast kasu sellest askeldamisest ka linnarahvale.

Jüri Mõis lubas opositsioonile vähemalt napalmi
Kõik see meenutab mõnevõrra aega pärast 1999. aasta kohalikke valimisi, mil linnapeaks tõusis Jüri Mõis. Sellesse mehesse võib suhtuda mitmeti, kuid tollal oli koalitsioonil tugev ja otsustav liider, kes opositsioonile lubas esimese hooga koguni napalmi. Ning peab ütlema, et tuld ja tõrva tuli sealt tõepoolest.
Praegu ilma Keskerakonnata kavandataval koalitsioonil sellist liidrit aga ei ole ning nii hapra koalitsiooni kooshoidmine käib nõrgukesele või küllaldase poliitikakogemuseta inimesele ilmselgelt üle jõu. See aga tähendab suurt segaduste aega pealinna juhtimises ning kiiresti kogunevaid pingeid koalitsioonis. Linnakodanikule ei tõota selline olukord midagi head.
Seega on situatsioon oluliselt erinev viie aasta tagusest ajast ning seda veel ka terve rea muude tingimuste tõttu. Peale selle et puudub tugev liider, ei ole uuel koalitsioonil ka mingit selget ilmavaatelist alust. Ehk teisisõnu: mis loom on see Tallinna volikokku ootamatult tekkinud Rahvaliit. Tegemist on ju endiste keskerakondlastega, kes peaksid ka täna ellu viima Keskerakonna valijate tahet, kuna nimelt need valijad neid saadikuid valisid. Kuidas see täpselt võimalik on, seda mina küll ette ei kujuta.

Rahvaliit ostis armastuse läbi valskuse
Kuid asi on veelgi hullem: tõsine küsimus tekib sellel uuel koalitsioonil nn rahva mandaadiga valitsemiseks. On vaieldamatu, et 2002. aasta demokraatlike kohalike omavalitsuse valimiste tulemusena said rahva mandaadi Tallinnas valitsemiseks Reformierakond ja Res Publica. Kuid neil on kokku Tallinna linnavolikogus vaid 28 kohta ehk teisisõnu: mandaati kahekesi valitsemiseks kuidagi ei ole. Rahvaliit, kes ju ka 2002. aastal kandideeris, rahva mandaati üldse ei saanud ning tallinlased ei usaldanud kedagi neist linna valitsema.
Nüüd on Rahvaliit läinud saadikute ülesostmise okkalist teed ning väidab, et neil siiski on, hoolimata rahva selgelt väljendatud tahtest, volikogus esindatus. Ma kardan, et rahvas sellist silmamoondust heaks ei kiida ning ei mõista. Ülejooksik jääb ülejooksikuks, rääkigu Rahvaliidu propaganda, mida tahes. Tegelikult tahaks öelda Rahvaliidule: tehke tööd, kallid kolleegid, küll siis tuleb ka Tallinnas rahva armastus. Aga ei, ikka vale ja valskusega!

Erika Salumäe ja Peeter Kreitzbergi Rubicon
Kuid on veel üks väga oluline psühholoogiline moment nii Erika Salumäele kui ka Peeter Kreitzbergile: see ei ole ju ainuüksi või õigemini ei ole üldse umbusaldus Edgar Savisaare, vaid sisuliselt terve Keskerakonna vastu. Nii Erika kui ka Peeter on mõlemad eetilised inimesed, kellel on väga paljude Keskerakonna liikmetega säilinud soojad ja lähedased inimlikud suhted. Ka artikli autorile on need kaks endist aatekaaslast endiselt sümpaatsed ning samamoodi paljudele.
Rohelisele nupule vajutamisega ületatakse aga oma Rubicon ning seotakse ennast selgelt eelkõige Res Publicaga. Mina ise ei tahaks kunagi sellise valiku ette sattuda. Teistel ülejooksikutel sellist hingelist Rubiconi tõenäoliselt ei olegi, kuna motiivid reetmiseks on nendel selgelt maist laadi.
Huvitav on Tallinnas toimuva kirbutsirkuse puhul jälgida veel täiesti uusi mõisteid, mida Eesti poliitikas rakendatakse. Peab märkima, et erilised mihklid on uute ja segaste mõistete väljamõtlemisel olnud seniajani respublikaanid. Kuid seekordsed on ikka tõelised pärlid: nii nimetatakse ilmselget poliitilist korruptsiooni häälte ülesostmise näol nende saadikute sooviks realiseerida oma professionaalseid oskusi mõnel ametikohal või siis võtta uusi väljakutseid, reetmist ehk äraandmist ülejooksmise näol nimetatakse aga nende inimeste sooviks realiseerida oma poliitilisi vaateid mõnes teises erakonnas. Võib-olla neid see rahuldab, kuid asjade olemust see ei muuda.
Me peame selgelt välja ütlema: praegune häälte ülesostmine Tallinna linnavolikogus on selge poliitiline korruptsioon. Muidugi ei kavatse, erinevalt Lihula laste massilisest ülekuulamisest, riigivõim sellega tegelda. Omadele on kõik lubatud.

Reformistid ja respublikaanid hävitavad Tallinna
See koalitsioon on äärmiselt ebakindel. Minu kogemus ütleb, et Tallinnas peab koalitsioonil olema valitsemiseks vähemalt 10-hääleline enamus ehk väga tugev rahva mandaat. Sellisel juhul on võimalik oma poliitilist programmi kõige paremal moel ellu viia ning selle eest ka tegelikult vastutada. Loodaval koalitsioonil saab olema ka parimal juhul kõigest mõnehäälne enamus. Arvestades koalitsiooni kirjut koosseisu, ei tähenda see kindlasti stabiilset linnavalitsemist.
Opositsioon jääb väga arvukas ja väga tugev ning koalitsioonile rahulikke päevi ei anta. Reformistid ilmselt loodavad ka Tallinnas respublikaanide kätega oma programmi ellu viia, nagu nad on seda senini teinud riigi tasandil. On suur tõenäosus, et see neil õnnestub. Selleks on mitmeid põhjuseid: esiteks on pakutav linnapeakandidaat Tõnis Palts küll tore mees, kuid sellist koalitsiooni juhtida ei ole tal kerge. Teiseks on reformistidel viimaste aastate linnajuhtimise kogemus ning kogu informatsioon ja kolmandaks on reformeritel karastunud ja kogenud kaadrid. Tõnis Paltsul on aga vaid Kaupo Reede ning teised tublid ja agarad, kuid kogemusteta noored. Täiendav on veel see, et igasugune eetika puudub mõlemal. Nii et parafraseerides kedagi noorhärra Veetõusmet: Tallinna hävitavad reformistid ja respublikaanid üheskoos ning reformistid üritavad omakorda sama teha veel ka respublikaanidega. Eks siis on kergem neid ühendada.

Millega see kõik lõpeb?
Kindlasti lõpeb see kõik kohalike omavalitsuste valimistega 2005. aasta oktoobris. Eks siis näe. Kui peab, siis tuleb Keskerakonnal minna Tallinnas opositsiooni ning jätkata oma valijate huvide kaitsmist. Meil ei ole kindlasti vaja alluda igasugustele ultimaatumitele ja püsida võimul iga hinna eest. Ja aeg on hakata otsima tõsiseid kokkupuutepunkte kõikide vasakpoolsete jõududega poliitmaastikul. Seejuures ka meie erakonna endiste liikmetega. Kavandatav koalitsioon Tallinnas tuleb paduparempoolne, kelle hooliv konservatism väljendub hoolivuses üksnes omade suhtes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)