Ühe põlvkonna põrumine

TOOMAS ALATALU,      14. august 2002


Indrek Tarandile tuleb tänu avaldada, et ta oli säärane, nagu ta oli. Tänu temale on Eesti ametnikkonna anatoomia kogu oma alastuses rahva ette kistud. Seda tänu teisele vennaskonnale - ajakirjanikele, kes ruttasid Tarandeid päästma.

Välisministeeriumi kauaaegse kantsleri Indrek Tarandi karjääri ootamatu lõpu valuline üleelamine ja sellega kaasnenud paljastused ajakirjanduses andsid märku, et tegemist oli millegi väga tõsisega.

Tarand lõhkus Lennart Meri aegse sümboli

Väitkem, et tegu oli taasiseseisvusaja hakul endalegi ootamatult võimu juurde sattunud (tuletagem veel kord meelde 1992. aastal valitud Riigikogu algset jõudude vahekorda 51:50 ja Lennart Meri jõuga presidendiks tegemist rahva soosikut Arnold Rüütlit eirates) põlvkonna teise sümboli purunemisega.
Kui pidada esimeseks Mart Laari. Tarandi mahavõtmine olnuks mõeldamatu Lennart Meri ja kolmikliidu võimul olles, ent täna sai ta teoks ja moodustab - koos Laari ja Ko kuulsusetu lahkumisega võimult - ühise terviku. Raske öelda, kas need kaks sündmust koos tähistavad ka teatud etapi lõppu Eesti poliitilises ajaloos, sest Tarand sümboliseeris noore ametnikkonna kõikvõimsust ja neid positsioone, mida Eesti Vabariigi ametnikud Tarandi ja temasuguste abil enda kätte on haaranud, annab imetleda. Raudse kantsleri langemine oli hea, sest meie poliitikutel pole enam jäänud palju aega, kehtestamaks minimaalsetki kontrolli Eesti ametnike üle enne, kui need saavad lõplikult osaks eurobürokraatia hiigelmassist.
Samas tuleb Tarandile olla tänulik selle eest, et ta oli säärane, nagu ta oli, sest ainult tänu sellele on Eesti ametnikkonna võimsuse anatoomia tänaseks kogu oma alastuses rahva ette kistud. Seda tänu teisele vennaskonnale - ajakirjanikele, kes ruttasid järjekordselt Tarandeid päästma. Olgu siinkohal meenutatud vaid kuue aasta tagune juhtum, kus ühelt ja samalt ürituselt lahkusid alkoholigrammidega L. A. ja A. T. Esimese mitte päris sirget kõnnakut sisehoovis (!) märkas vaid üks valvas silm, teine jäi joobnuna autoroolis vahele politseile. Esimesest juhtumist käras järgmisel päeval kogu meedia, teine vahejuhtum jõudis pärast võimuloleva (!) koalitsiooni mitmekordset sekkumist avalikkuse ette alles kaks nädalat hiljem. Pole midagi öelda - Eesti ajakirjandus on teinekord tõesti jõud.

Eesti suur naljanumber

Aasta tagasi muutus välismaal suureks naljanumbriks Eesti luure saladuste hoidmine, sest kui ikka ajakirjandus annab pidevalt teada selle võtmeisiku rahahädadest, siis pole raske ette kujutada, palju neid saladusi veel üldse olemas on. Nüüd siis tehti ajakirjanike eestvedamisel rahvusvaheliseks naljanumbriks Eesti Vabariigi välisministeerium ja selles toimuv.
Kõlab küll kentsakalt, ent mõlemal juhul juhindusid vastavad juhtnöörid saanud ajakirjanikud parimast - kaitsta teatud seltskonna lemmikuid, ent ülipüüdlikkuse tulemuseks osutus hoopiski riigi autoriteedi allakiskumine.
Kõik, kes vähegi viitsisid lugeda välisministri ja välisministeeriumi kantsleri kahevõitluse kajastusi ajakirjanduses, said teada suisa imeasju. Näiteks seda, et Eesti Vabariigis ei saagi kantslerit vabastada, kui too - isegi Indrek Tarandi vägitegude puhul - seda ise ei taha.
Telekanalite uudiste ettelugejad (kes on ammu võtnud endale poliitikategijate rolli) ähvardasid nagu ühest suust, et kogu ettevõtmine võib lõppeda hoopis Ojulandi enda tagasiastumisega. Sama üksmeelselt andis ajakirjandus teada, et kantsleri kohale söandas kandideerida vaid Priit Kolbre, sest atesteerimiskomisjon oleks kõik teised kandidaadid läbi põrutanud ja oi-oi, mis siis küll oleks neist ministeeriumis saanud. Valitsuse liikmeid, k.a peaministrit rünnati avalikult sellepärast, et ta julges toetada oma ministrit konfliktis selgelt patuse kantsleriga. Pärast niisuguste lugude lugemist nn eliitajakirjanduses on pehmelt öeldes raske mõista, kelle huve teenivad need ajalehed ja nende välismaalastest omanikud.

Rahvas päevalehti ei usu

Tarandi päästmine tõi kaasa ajakirjanduse maine uue languse. Ajalehti küll loetakse - mis lugemisharjumustega inimesel üle jääb -, ent juba 50% ütleb raudselt, et ei usu loetut. Asi on niivõrd tõsine, et olukorda on paisatud selgitama vana kaardivägi. Tuntud ajakirjandusguru Mart Kadastik kutsub üles mõistma (Postimees, 1. august), et massimeedialt oleks kohatu nõuda massimaitse mittearvestamist. Julgen arvata, et asi on risti vastupidi - Eesti ajakirjanduses võeti 7-8 aastat tagasi hoiak, et nemad (nn arvamuse kujundajate ja muude imevõtete abil) teevad rahvale selgeks, milline peab olema tema maitse.
Loodetavasti tuleb paljudele meelde see, kuidas mullu Eesti ajalehed "tegid" Eesti presidenti. Tasub tänagi üle lugeda seda, mida kindlad ajakirjanikud, psühholoogist, näitlejast, kirjanikust arvamusekujundajad mullu maist septembrini väitsid - uus president pidi olema kui mitte Lennart Teine, siis vähemalt Arnoldi antipood! Surve oli niivõrd totaalne, et isegi need valimiskogu liikmed, kes ammu olid valmis Rüütlit toetama, ei öelnud seda ometi nn sotsioloogiliste uurimuste läbiviijatele ja nii elaski esimene Eesti ja neid uskuv välismaa usus, et …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)