Muutuste eest pole pääsu

Samas kostab ikka enam nende analüütikute häält, kes peavad poliitilise ja majandusliku süsteemi ümberkorraldamist hädavajalikuks. Vastasel korral ootavat inimkonda ees veelgi suuremad ebameeldivused.

Ürginstinktid vastuolus eetikaga

Randperega tuleb nõustuda ses osas, et kapitalismi „veduriks" on seni tõepoolest olnud niisugused inimloomuse ürginstinktid nagu ahnus, võimuiha ja edevus.

Paraku on inimkond needsamad omadused, mida peetakse kapitalistliku süsteemi majandusedu tagatiseks, eetilises mõttes negatiivseks tunnistatud. Samas kultiveerivad kapitalismi apologeedid seisukohta, et üksnes võimalus maksimaalset kasumit teenida on hoob, mis sunnib võimekamaid pingutama ja millest lõpptulemusena saab kasu kogu ühiskond.

Tegelikkus näitab, et varade ja võimu ülemäärane koondumine väikese osa ühiskonnaliikmete kätte põhjustab nähtusi, mis pole inimeksistentsile soodsad.

Paraku eeldab ühiskonnale kasulik võim eetilisust, mis sugugi ei pruugi olla võimuiha loomulik kaaslane. Võimu juurde trügitakse pigem isiklike ambitsioonide rahuldamiseks.

Erinevalt Randperest arvan, et maailmas on küllalt palju neid, kes vaevad võimalusi ühiskonda mõningal  määral ümber korraldada. Ajaloo jooksul on tehtud kaks katset käivitada variant, mis tugineks hoolivusel, altruismil ja solidaarsusel. Paraku mõlemad nurjusid. Esimene - Thomas More'i utoopia - ei jõudnud ideest kaugemale. Teine katse, mis tugines Karl Marxi teooriale, realiseerus Venemaal äraspidisel, vägivaldsel kujul ja kukkus läbi mitmel põhjusel.

Samas arvavad kapitalismi eestkõnelejad, et ülemäärane võrdsustamine ja inimliku ahnuse täielik allasurumine ei võimalda jätkusuutlikku majandusprogressi. Ometi saab väita, et sotsialismi ajal viljeldud praktika, kus võimekamaile anti hüvesid kaks-kolm korda rohkem kui teistele ühiskonnaliikmetele, oli piisav nende maksimaalseks rakendamiseks ühiskonna edendamisse.

Häid näiteid leidub lähedal

Eesti oludes kinnitas seda nt Oskar Kuuli, Endel Liebergi, Ülo Nugise jt tuntud majandusjuhtide tulemuslik tegutsemine majandite ja ettevõtete ülestöötamisel. Majandusvallas võimekad ei hoia küünalt vaka all, kui nende töö ja selle eest saadav tasu ei lähe vastuollu ülejäänud ühiskonnaliikmete õiglustundega.

Küllap kapitalistliku korra moderniseerimisel ja selles ilmneva hundimoraali tasalülitamisel tuleks keskenduda eelkõige ühiskonna (s.t riigi) osatähtsuse suurendamisele elukorralduses. Oleks ilmselt vaja kehtestada teaduslikult põhjendatud ülempiir sissetulekutele ja hüvedele, mida inimesel on võimalik saada oma tööpanuse eest.

Vältimaks ressursside ja varade ülemäärast koondumist üksikisikute kätte, oleks otstarbekas kehtestada teinegi ülempiir, mis reguleerib üksikisikule (või perekonnale) kuuluva omandi suurust ja kasutust. Kõik üle selle ulatuv peaks olema piisavalt krõbedasti maksustatud. Oleks vaja kaotada võimalus registreerida äriühinguid ja ettevõtteid nn maksuvabades piirkondades, samuti luua varifirmasid või kasutada tulude varjamiseks igasuguseid petuskeeme.

Üha selgemaks saab: vanaviisi jätkates võib inimühiskonda  tabada täielik kollaps.

ENDEL RIHVK, kriitiline seenior, Tallinn

Jaga |