John Lennonist ja vabast ajakirjandusest

Vaatasin hiljuti ühte dokumentaalfilmi John Lennonist ja, ausalt öelda, tundsin rõõmu selle üle, et minust ei saanud ajakirjanikku. Sest eeldused olid tegelikult olemas. Ma ei kujuta ette, kui palju ja millistel teemadel ma olen elu jooksul kirjutanud, aga kindlasti mitte ainult poliitikast. Äkki oleksin praeguseks isegi Bonnieri preemia laureaat - hoidku jumal selle eest!

Kui FBI direktor Edgar Hoover Lennonit taga kiusas,

siis ei teinud ta seda sugugi ainult jälitamise ja telefonikõnede pealtkuulamise kaudu. Peamine töövahend oli Hooveril ikkagi müüdav ja ostetav ajakirjandus, kes eriteenistuse salainfo põhjal külvas meedia üle lugudega sellest, kui amoraalne ja isegi kriminaalne oli Lennon, tarvitas narkootikume ja protestis häbematult Ameerika rahva patriootliku Vietnami sõja vastu (muide praegu Eestiski laineid löövas filmis Vladimir Võssotskist juhtus vastupidi - KGB jättis kogu rahva lemmiku heroiinilembuse avalikustamata ja ilma igasuguse juriidilise käiguta).

Huvitav on aga see, et kui Lääne ajakirjandus osutus Lennonit uputades müüdavaks, siis üks teine tsunft astus tema kaitseks välja. Need olid päriskirjanikud, kes võtsid positsiooni Lennoni kaitseks. Võrreldes ajakirjanikega osutusid nad iseseisvamateks ja ausamateks, kui nn „kirjatsurad". Miks on see nii, mille poolest erinevad kirjanikud ajakirjanikest? Miks Hargla, Ruben, Berg, Remsu ja Käsper suudavad tõtt rääkida, aga Samost, Muuli ja Hõbemägi ei suuda või hoopis ei taha seda üldse?

Aga rääkides Lennonist, siis eks ka kultuuriinimeste seas oli igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Lugesin, et Elvis Presley olevat tema peale Hooverile salakaebusi kirjutanud. Huvitav, kui palju selliseid salakaebuseid leiaks Kapo arhiividest? Ja millal need avaldatakse? Küllap siis, kui Kapo mõne teise luureorganisatsiooniga asendatakse, mis kunagi toimub nagunii.

Elvis Presley kaitseks

olgu öeldud, et keegi meist ju ei kujuta ette, kui „vabatahtlikult" ta käis koputamas. Olid ju temalgi omad luukered kapis, millele FBI juht sai vajutada. Millised on aga meie ajakirjanike luukered? Osa aimab neid, mõnedest on ka teada, aga sellest jääb väheks. Kui 1995. aastal otsiti läbi SIA peakorterit, siis viis Kapo sealt ära mõned tunnistused ajakirjanikest KGB agentide kohta. Need paberid kadusid kuhugi ja hiljem väideti, et neid polevat olnudki. Aga mis siis, kui mõnedest nendest paberitest siiski olid koopiad olemas ja need ühel päeval välja ujuvad? Millise avalduse teeb siis härra Vabariigi President?

Hiljuti teatati, et ajakirjandusvabaduse pingereas oleme tõusnud enneolematult kõrgele kolmandale kohale. Mina arvan, et meie ajakirjandusest on suur osa võimutruu, ostetav ja müüdav. Võib-olla on see kogu maailmas nii, ja mujal veel rohkem kui meil? Teine võimalus on, et võimutruud on hoopis need nn sõltumatud eksperdid, kes seda paremusjärjestust paika panevad. Ma saan aru, miks avalikkusele pole teada antud ekspertide nimed maadest, mis asuvad ajakirjandusvabaduse indeksi sabaosas. Et avalikkusele pole teada korrespondentide nimed ka tabeli esiotsa tulnud riikides, mis peavad olema eeskujuks ülejäänud maailmale, siis on asi väga imelik. Mõistes suurepäraselt Eesti kõrge koha kahtlustäratavust, püüab Ajalehtede Liidu tegevjuht Mart Raudsaar 30. jaanuari Postimehes indeksi anatoomiat selgitada: „Indeksit aitasid koostada organisatsiooni 150 korrespondenti üle maailma, lisaks hulk sõltumatuid ajakirjanikke, uurijaid, juriste ja inimõiguste aktiviste."

Aga kui Eestist

olid Piirideta Reporterite korrespondentideks näiteks Samost, Muuli, Hõbemägi ja nendesugused, siis polegi ju selle indeksiga seoses rohkem millestki rääkida.

Küll on aga endiselt püsti küsimus, miks ennast eriti sõltumatuna reklaamiva Eesti ajakirjanduse peavool on parempoolne ning häbitult valitsusmeelne. Meediatasakaalu puudumise poolest on Eesti ajakirjandus ju kaugelt hullem hiljutisest kurikuulsast Itaaliast või ka praegu kurikuulsust koguvast Ungarist.

Üks vastus on kindlasti väliskapitalis, mille tõttu meedia peavoolus on Eesti enda huvid alaesindatud. Teine põhjus on pealtnäha tehniline, kuid siiski oluline - Eestis on meediaomandi kontsentratsioon ületanud Lääne standardite järgi igasugused piirid. Kaks peamist erameediafirmat on tegelikult koos tegutsev üks grupeering, kelle ühisomanduses on valdav osa maakonnalehti, ajakirju, suurim tabloid ja isegi lehtede kojukanne. Norrakatele kuuluva, kuid Mart Kadastiku juhitava Eesti Meedia ja Hans H. Luige Ekspressgrupi vahel puudub reaalne äriline ja publitsistlik konkurents.

Avalik-õiguslik meedia

on avalikult politiseeritud valitsusparteide poolt. Rahvusringhäälingu juhiks on pikka aega olnud ja valmistub edasi olema pikaaegne reformierakondlane. Mis ajakirjandusvabadusest me siin räägime!

Tallinna Televisioon on vaikselt hakanud oma tiibu sirutama, et Eesti meediamaastikku tasakaalustada. Valitsusmeedia ja Kapo on selle arengu pärast üha rohkem mures, ning see kinnitab kõige paremini, et Tallinna Televisioon on õigel teel. Meediavabaduse teel.

Jaga |