Eesti majanduse ülevõtmine. Kuhu, miks ja kuidas kadus Eesti majandus?

Peale Eesti taasiseseisvumist hakkas Eesti sõltumatu majandus väga kiiresti arenema. Inimestele anti mitmekülgsed seaduslikud võimalused tegelda eraettevõtlusega, ja neid võimalusi ka kasutati. Värskeid äriühinguid asutasid või kavatsesid asutada pea kõik, kellel oli ühiskonnale midagi pakkuda, kes soovisid osa saada tärkava riigi sõltumatu majanduse edust ja kes tundsid soovi Eesti majandusarengus ühel või teisel põhjusel kaasa lüüa.

Inimesed ei kartnud ettevõtlust. Vastupidi, kõik soovisid sellest osa saada, selles nähti võimalust eneseteostuseks ja vahendit arenenud ühiskondadega võrreldava majandusvundamendi loomiseks. Kellel ei olnud julgust, oskusi või võimalust üksi alustamiseks, see tavaliselt koopereerus kellegagi, ja äri pandi ikkagi käima.

Loomulikult ei jõudnud ettevõtlusesse kogu elanikkond, kuid 1990-ndate alguse majanduspsühholoogilist fooni kirjeldades on oluline rõhutada, et ühiskonna valdava enamiku meelestatus ettevõtluse suhtes oli positiivne ja soov selles osaleda täiesti olemas.

Eestlane on muutunud odavaks tootmisvahendiks

võõramaise peremehe teenistuses

Tänast Eestit vaadates me mingit selletaolist entusiasmi ja ettevõtluses edasipürgimist enam ei näe. Selle asemel märkame inimeste soovi töötada palgalisena ja olla kaitstud igat liiki äririskide vastu. Enam ei püüta teoks teha oma ärilisi ambitsioone ning tähtsamaks on kujunenud hoopis enda esmase heaolu tagamine ja kaitsmine väliste ohtude eest. Kõrvalt vaadates jääb mulje, justkui oleks Eesti ajaloo mitmedsajad aastad ootamatult tagasi ja kätte jõudnud periood, kus kohalik inimene ei ole kuidagi kvalifitseeruv omaniku ja eestvedajana, vaid üksnes odava tootmisvahendina võõramaise peremehe teenistuses.

Miks on tänane Eesti majandus siis ikkagi jõudnud sellisesse seisu, et kohalikud inimesed põgenevad ettevõtlusest, ei soovi olla oma äride omanikud ja peavad ärilisest tegevusest paremaks isegi välismaale odavale lihttööle suundumist?

Kuna majanduslikud suundumused ja trendid kujunevad tavaliselt väga paljude väikeste tegurite koosmõju tulemusena, siis on ühest vastust raske anda. Samas on võimalik välja tuua momente, mille üle Eesti majanduses kaevatakse, mida ette heidetakse, mida kardetakse ja millest ei suudeta enam üle saada.

Kõigepealt on oluline välja tuua, et paljud 1990-ndatel ettevõtlusesse läinud inimesed on saanud kätte oma tagasilöögid. Alustatud ettevõtmised ei ole vastu pidanud pikki aastaid ja on ühel või teisel põhjusel lõppenud. On loomulik, et ettevõttel on oma algus ja lõpp, kuid Eesti majanduskeskkonna probleemiks on see, et korra komistanud ettevõtjatele ei anta enam uut võimalust. Seda eelkõige sotsiaalsest aspektist vaadatuna.

Pankrotid, maksejõuetused ja ajutised tegevusraskused on muutunud Eestis sellise kaaluga eksimusteks, mida ühiskond ei pea võimalikuks andestada, mille tõttu ettevõtja lahterdatakse läbikukkujaks ja mille pärast hakatakse temast eemale hoidma. Tegemist on tugeva psühholoogilise negativismiga, millest suudavad üle olla ja pärast äpardusi ettevõtlust taasalustada vaid üksikud. Enamik ei soovi peale läbikukkumist sellise negativismitulva vastu võidelda, ja lihtsalt taandub.

Ametnikuagarus tapab ettevõtluse

Paljud ettevõtlusest loobujad toovad põhjuseks Eesti administratiivse ja bürokraatliku agaruse. Tahtes olla Euroopas eriti väljapaistva pailapse rollis, on Eestis mindud ülereguleerituse teed. Kõik Brüsselist tulevad direktiivid viiakse ellu punktuaalselt ja veel karmimaltki, kui ette nähtud. Ametnike jaoks on oluliseks kiitus Euroopa Liidult ja täiesti ükskõikseks jätab neid see, millist efekti sellised direktiivid meie ettevõtete elujõulisusele avaldada võiksid. Ametnikkond ei mõista ega tahagi mõista seda, mis Eesti majanduse juurte juures toimub, ning veel vähem mahub ametnike arusaamisesse see, et Eesti ettevõtluse alustugede kaitseks võiks Brüsselis millelegi vastu vaielda või erandeid välja kaubelda.

Laenurahale ligipääsu vähenemine on ka üheks põhjuseks, miks Eesti ärisektor tasapisi kokku kuivab. Kui majandus areneb ja paralleelselt tõuseb ka kulutuste tase, siis paratamatult peavad samuti laenude mahud kasvama. Täna Eestis tegutsevad pangad mitte aga ei laienda laenuandmise haaret, vaid tõmbavad seda kokku. Välispangad ei too kapitali Eestisse juurde, vaid viivad seda hoopis siit minema. Tulemuseks on olukord, kus pole enam lihtsalt raha, mille arvelt ettevõtlust arendada ja projekte ellu viia.

Veel on oluline tõdeda, et paljud majanduslikult ja organisatoorselt suutlikud inimesed on täna tänulikud, et nad kunagi ettevõtlusesse ei läinud - olgugi et seda võib-olla omal ajal plaanisid. Nad on tänulikud, et ei muutunud seetõttu ametkondlik-administratiivseteks sihtmärkideks, ehk siis - ametnike kahurilihaks oma regulatiivsete eesmärkide läbisurumisel ning doonoriteks riigi poolt väärkasutatava maksuraha saamisel. Selline tõdemus nende inimeste poolt aga tähendab seda, et ettevõtjaid ja Eesti majanduse vedureid neist enam ei saa, ning seda vaatamata neis peituvale potentsiaalile.

Eesti ettevõtluskeskkonnaga ei olda rahul ka veel seetõttu, et majandustegevust mõjutav seadusraamistik muutub pidevalt. Ettevõtjad ei suuda olla kursis mängureeglite pideva muutmisega või lihtsalt on neil enda sellega kursis hoidmine üle ratsionaalsuspiiride kulukas. Tulemuseks on olukord, kus õiguskuuleka käitumise saavutamisele kulub sedavõrd palju energiat, et põhitegevusega ei olegi võimalik pühendunult tegelda.

Eestis kasvab pidevalt peale noori, andekaid ja teotahtelisi inimesi, kuid kui ühiskonnas leviv meelestatus ettevõtlusega tegelemise suhtes on sedavõrd negatiivne nagu tänases Eestis, siis on see ka noori eemalepeletavaks signaaliks. Pigem valmistutakse karjääriks avalikus sektoris või töötamiseks välismaal, kui enda proovilepanekuks Eesti ettevõtluses. Sellest on kahju ja see paneb oma suure pitseri Eesti edasistele arenguvõimalustele.

Probleemide ahelreaktsiooni on käivitanud parempoolne valitsus

Ülalnimetatud ja paljud teised Eesti majandust õõnestavad probleemid on esile kutsunud ahelreaktsiooni, mis süsteemselt nõrgestab Eesti võimalusi tekkinud madalseisust väljuda. Paratamatult tekib küsimus: kes on tekkinud olukorras süüdi ja kes peaks tulenevalt sellest võtma ka vastutuse?

Süüdlast ei tule kaugelt otsida. Pinnapealseimgi probleemide analüüs näitab, et olukorra on sedavõrd kaugele viinud parempoolne ja ennast sõnades - kahjuks üksnes sõnades - ettevõtlussõbralikuks nimetav valitsus.

Eestis pikalt võimu dikteerinud Reformierakond on läbi aegade olnud seisukohal, et vaesed, äpardujad, tagasilööke üleelanud ja üldse nõrgemad tuleb „maha kanda" ja „ära visata". Eesti ühiskond on üksnes tugevatele, kes kasvõi üle laipade minnes on suutnud ennast kehtestada. See hoiak on mõjutanud ühiskondlikke arusaamu sellisel määral, et ka ettevõtluses tagasilööke saanuid peetakse õigete inimeste hulka mitte kuuluvaiks ja nendest hoitakse eemale. See on aga omakorda tinginud olukorra, kus tulenevalt ettevõtluses olevatest riskidest ja paratamatutest tagasilöökidest lihtsalt ei soovita ses vallas oma kätt proovida. Inimesed ei taha sattuda põlatute hulka.

Ka ettevõtlust surmav ametnikuagarus ei tulene ju mitte kusagilt mujalt, kui valitsevate poliitikute veendumusest, kuidas Eesti riigis peab asju ajama. Valitsevad parempoolsed poliitikud ei ole mõistnud seda, et enne kui Eesti ettevõtlussektor suudab kanda Euroopa arenenud riikidega võrreldavat administratiivset koormat ning täita sama karme nõudeid, peavad Eesti ettevõtted muutuma sama tugevaks kui ettevõtted mujal Euroopas.

Täna ei ole see aga kahjuks nii. Euroopa arenenud riikide ettevõtlus on arenenud sajandeid, Eesti ettevõtted on arenenud mõningad aastad. Imikule ei saa panna koormat, mida laotakse selga täiskasvanule. Valitsevad poliitikud ei ole seda mõistnud, ja tagajärjed pole lasknud ennast kaua oodata.

Soov pugeda Brüsseli ees ja kalduvus üles ehitada oma ametnikumaailma on Eestis muutunud sedavõrd intensiivseks, et ettevõtluses reaalselt toimuvat ei mõistetagi enam. Küsimus ei ole siinkohal aga üksikutes ametnikes kui indiviidides, vaid ametnikkonna kui terviku käitumises valitsuspoliitikutelt saadud juhtnööride järgi ja etteantud ideoloogilisel taustal.

Panganduse ärakinkimine jättis kohalikud ettevõtted rahanälga

Kogu panganduse mängimine väliskapitali kätte ja kohaliku finantsteeninduse väljasuretamine ei ole samuti mitte kellegi teise teene, vaid tuleneb parempoolsete koalitsioonipoliitikute tegevusest. Sellise käitumise tagajärjeks on aga see, et laenuraha pole Eestis kohalikku päritolu ettevõtlusele kättesaadav, ning see nähtus on muutunud täiendavaks mõjuriks ettevõtlusaktiivsuse vähenemisel.

Ka seadusandluse pidev muutumine ei tulene ju mitte kusagilt mujalt, kui vaid valitseva parempoolse poliitika suutmatusest Eesti riiki süsteemselt ja stabiilselt arendada. Toimub tõmblemine küll ühes, küll teises suunas. Tulemuseks on pidevalt muutuvad seadused ja ettevõtlusele esitatavad nõuded, millega ei suudeta kaasas käia, millest ei saada aru ja mis tekitavad täiendavat ebastabiilsust.

Ülalkirjeldatud nähtused, mis Eesti majandust survestavad, on viinud ettevõtlusaktiivsuse vähenemiseni ja on ka sisuliseks põhjuseks, miks Eesti kapitalil põhinev majandus kokku tõmbub. Õigem oleks ehk öelda, et Eesti taasiseseisvumise järgsest majanduspotentsiaalist ja entusiasmist on järel vaid riismed.

Turg aga teatavasti tühja kohta ei salli ja kui kohalik kapital majandusest taandub, siis sillutab see teed välismaisele kapitalile. Eriti soodsaks muutub väliskapitalile olukord aga siis, kui valitsevad poliitikud kohalikku ettevõtlust majanduspoliitiliste meetmete abil otseselt tõrjuvad ja välismaist soosivad. Täpselt selline seis ongi Eestis tänaseks tekkinud.

Väliskapitali saamise nimel ei oleks õige ohverdada kohalikku ettevõtlust

Väliskapital ei ole oma olemuselt midagi halba ja sellest on oma majandustes huvitatud valdav enamik maailma riike. Samas eeldatakse sellistel puhkudel, et välisinvestorid tegutsevad võrdsetel ja õiglastel alustel koos kohaliku ettevõtlusega ning täiendavad seda. Kui väliskapitali saamise nimel tuuakse ohvriks kohalik kapital ja ettevõtlus, siis seda positiivseks lugeda ei saa. Täpselt niisugust rada on aga Eestis mindud.

Sellise majanduspoliitika taustal ei ole ka midagi imestada, kui üha rohkemal määral võtab Eesti majandust üle väliskapital. Teiste riikide rahalise kontrolli alla läheb üks kriitiline sektor teise järel, alates pangandusest ja kindlustusest ning lõpetades kaubanduse ja kommunaalteenindusega. Kohalike inimeste rolliks jääb vaid olla seda välismaist äri toitvaks biomassiks, kes muudkui maksab, maksab ja maksab.

Muidugi, kui vaadata teemat niisuguses kontekstis, et kui Eesti parempoolne poliitika on teinud sügava ja ennastohverdava kummarduse väliskapitalile, siis ses valdkonnas ei ole üldsegi saavutatud niisugusel tasemel tulemusi, kui oleks võinud. Nimelt oleks võinud nii suure väliskapitalile orienteerituse juures Eestis olla palju rohkem välisettevõtteid ja välisraha, kui seda on täna. Hoopiski võib näha trendi, et paljud välisettevõtted on hakanud Eestist tagasi tõmbuma. Milles siis on probleem?

Nimelt on probleem selles, et kuna parempoolne, väliskapitali kummardav poliitika on läinud liiga ühte äärmusesse, siis ei meeldi see lõpptulemusena enam ka väliskapitalile. Teiste riikide investorid paigutavad raha Eestisse ikka sel eesmärgil, et siit teenida. Kui aga kohalik ettevõtlus on välja suretatud ja sellega kaasnevalt on ka kogu riigi elanikkonna ostujõud üsna madalale langenud, siis ei ole ju välismaalastel mingisugust huvi Eestisse investeerida ja siinsel turul ärisid arendada. Pigem minnakse turgudele, kus võib-olla küll neid sedavõrd ei kummardata, kuid kus see-eest on võimalik äri teha.

Ja sellisel viisil ongi Eesti parempoolne poliitika, välismaist kapitali kummardades ja selle nimel Eesti majandust hävitades, jõudnud seisu, kus ei suudeta välisinvestoritele enam pakkuda vajalikku keskkonda. Välisfirmad ei näe põhjust investeerimiseks rohkem, kui kohalik majandus suudab välja käia. Kui aga kohalik majandus on hävitatud, siis on sellega seatud piir ka välisinvesteeringute mahule. Seega on parempoolne poliitika, olles kohaliku majanduse vastu ja soosides välisfirmasid, kõrvetanud omaenda näppe.

Välisinvestorid võtavad viimast

Kuna parempoolne poliitika on viinud Eesti majanduse sumbumisfaasi, siis on ka siia investeeringud juba teinud välisinvestorid teatud mõttes lõksu sattunud. Nad tulid siia arvestusega, et Eesti majandus areneb ja kasvab, kuid kohal olles täheldasid, et tegelikult on tegemist sumbumisega, pankrottidega, inimeste põgenemisega välismaale, üldise ostujõu kiire kahanemisega.

Päästmaks oma investeeringuid peavad nad kahanevalt turult võtma, mis võtta annab. Tegemist on olukorraga, kus muidu väga positiivne ja arengule kaasa aitav välisinvesteering muutub destruktiivseks ja allakäiku kiirendavaks rahapaigutuseks. Täpselt niisugune situatsioon ongi Eestis tekkinud.

Väliskapital aitab Eestis kaasa hinnatõusule, teeb aktiivset lobby väliskapitali kaitsvate seaduste läbisurumiseks, viib juba rahasid vaikselt välja, käitudes igas mõttes viisil, mis Eesti majanduse edasist arengut ei toeta.

Kokkuvõttes -- Eesti majandus on suudetud parempoolse võimu all viia säravale ja positiivsele ettevõtlusriigile omasest sinnamaani, kus kohalik kapital põgeneb ettevõtlusest ja inimesed ei taha ettevõtjaks olemisest mõeldagi.

Suurt ettevõtlusperspektiivi enam ei näe siin riigis ka väga suure kontrolli saavutanud väliskapital. Välisinvestorid eeldasid, et teevad panuseid arenevasse ja targalt juhitud riiki, kuid on tänaseks pettunud. Ollakse sunnitud võtma, mis võtta annab ja siis taanduma.

Kas sellist kahetsusväärset olukorda annab veel muuta, seda näitab tulevik.

AKEN1 Ettevõtjad ei suuda olla kursis mängureeglite pideva muutmisega või lihtsalt on neil enda sellega kursis hoidmine üle ratsionaalsuspiiride kulukas.

AKEN2 Eestis pikalt võimu dikteerinud Reformierakond on läbi aegade olnud seisukohal, et vaesed, äpardujad, tagasilööke üleelanud ja üldse nõrgemad tuleb „maha kanda" ja „ära visata".

AKEN3 Toimub tõmblemine küll ühes, küll teises suunas. Tulemuseks on pidevalt muutuvad seadused ja ettevõtlusele esitatavad nõuded, millega ei suudeta kaasas käia, millest ei saada aru ja mis tekitavad täiendavat ebastabiilsust.

AKEN4 Ka Eestisse investeeringuid juba teinud välisinvestorid on teatud mõttes lõksu sattunud. Nad tulid siia arvestusega, et Eesti majandus areneb ja kasvab, kuid kohal olles täheldasid, et tegelikult on tegemist sumbumisega, pankrottidega, inimeste põgenemisega välismaale, üldise ostujõu kiire kahanemisega.

[fototekst]

KÕIGE KOHUTAVAM: Kõige kohutavam, mis Eesti majanduse ülevõtmisel sündis, on Eesti noore põlvkonna osutumine kodumaale mittevajalikuks. Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus „Tõde Eestist", et meie noori ei huvitagi kohaliku ettevõtluse ülestöötamine, eriti pärast kriisiaegset pankrottide ja läbikukkumiste lainet. Meie äpardunud ettevõtjaid avalikkuses halvustatakse ja uusi peale ei tule.

2011. aasta alguses läbi viidud Eurobaromeetri küsitluse järgi on 64% Eesti noori valmis välismaale tööle minema. 15-35aastastest eestimaalastest 37% on valmis minema teise Euroopa riiki tööle piiratud ajaks ning 27% pikemaks perioodiks. Vaid 30% ei soovi töötada teises Euroopa riigis, kuid kuhu elu noori tegelikult viib, ei tea keegi. Eesti parempoolne valitsus on ministrite suu läbi pigem noori Eestist ära ajanud ja ka haritud noortel ei paista Eesti odavtöömajanduses häid töökohti.

Foto: Anu Ansberg/Järvamaa Eesti Südamaa

Jaga |