Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      25. mai 2005


Kuula, kuidas mühiseb mets ja kohab meri
Järelsõna

Ma pole näinud kangelastegusid. Kuidas ma neid näha saingi. Sõduri silmad on pimedad. Oma ninaotsast kaugemale ei näe. Vabanduseks kipub keelele, et kangelased sünnivad ju tuhast, postuumselt.

Tõepoolest, kui oskaks, maaliks igast langenust pühade ikoonide eeskirjade järgi kangelase. Aga ma ei taha kaduda koos oma mälestustega ajastu tolmupilve, jääda kurdiks trummimeeste kõrval, pimedaks ühishaudade pikkade nimetahvlite ees. Ma räägin ju endast ja oma kaaslastest, kellega kõrvuti tulime läbi kitsa ajavärava tänasesse. Ainult neist.
Küllap oli meid II pataljonis meest pooltuhat, kes märtsilahingusse läksid. Neljandast roodust tuli aprillis tagalasse vaevalt veerandsada. Kuhu nad kadusid? Diviisi kapellmeistri päevikust on lugeda, et pealetungilahingu järel maeti 204, pärast kaitselahinguid 13 polgukaaslast. Poolesaja kohta ei läinud korda kindlaks määrata nende kuuluvust ühte või teise väeossa. Aga 300. polgu mehi maeti ju mujalegi.
Teisel pool Remtet on mäe otsas külakalmistu, kus puhkab neid, kes pääsesid küll vastase kaitseliinist läbi, kuid hukkusid hiljem järvejääl. Haavadesse surnud polgukaaslasi on mullas isegi Raadi kalmistul. Ent need on teadaolevad hauad.
Midagi teavad kindlasti rotiparved, kes Kuramaa lahinguväljadel 1945. aasta kevadel ringi liikusid. Enam kui korra olen ehmunud roti kilavast silmapaarist, mis vahib välja kiivrialusest luisest näokoopast.
Loen üles surnuid, ent haavatuid oli mitu korda rohkem. Ja need, kes rindelt tagasi tulid, olid hingelt haiged. Mäletan, kui ettevaatlikult meiega ümber käisid uued komandörid. Oodati täienduse saabumist, et uuesti alustada.

Sõda ei lõppenud pärast võiduparaadi
Aga sõda ei lõppenud meile isegi pärast võiduparaadi. Haavad kehal võivad paraneda, aga hingehaavad ei taha armistuda. Mäletan pärastsõja-aastate rusutist. Purunenud perekonnad, hävinud kodud, juuretud rändajad ... Lausa ridamisi hukkus endisi rindekaaslasi. Kes uppus, kes poos end üles, kes tapeti kakluses, kes kadus vangitapiga kaugele. Kõige lustlikumalt hävitas vanu sõjakaaslasi viin. Puskariudusse kustus paljude poiste elutee.
Võibolla olidki need pärastsõja-aastad isemoodi järellahingud. Kõige ohvriterohkemad. Kui 1956. aasta kevadel usaldas kroonu korraldada esimesi veteranide kokkutulekuid, siis olid kõige raskemad kaotused juba seljataga. Mängis pill ja mürtsus trumm, kiideti, kiideti, kiideti. Tundis rõõmu see, kel jalad jälle maas.
Sõjajärgsed kokkutulekud olid eripärased selle poolest, et seal kippusid järk-järgult domineerima need, kes jõudsid rindele pärast märtsilahinguid, kes ei saanudki selles sõjas pauku teha. Ent seda verisemad olid nende sõjajutud.
Oma kangelastegudest räägivad tavaliselt need, kes eesliinile ei jõudnudki. Aasta aastalt on nad süvenenud oma ossa. Nad võivad pajatada Velikije Luki lahingust ja Sõrve dessandist niivõrd lopsakaid lugusid, et kõige selle kohale kerkiv Kuramaa võidusaluut lihtsalt vajutab kogu jutule oma kinnitava pitseri.
Ma ei tahtnud kedagi solvata, aga mäletan, et kokkutulekutel ei rääkinud ükski märtsilahingute veteran valatud verest. Poisid olid ääretult tagasihoidlikud, vaikivad. Võibolla on mul ja mu sõjakaaslastel mälulünki, võibolla ma ei tahtnudki vaadata sõjale näkku. Minu silme ette on jäänud ainult üks pilt kevadisest metsast, sinitaeva poole sirutuvaist urbadest, pajust, mille okstel ripuvad soolikatükid. Ometi oli see pidulik hetk elu triumfist, kevade lähenemisest.
Esimesed veteranide kokkutulekud julgeti kokku kutsuda alles tosin aastaid pärast Suure Isamaasõja lõppu. Selleks ajaks oli juba elu näitelavalt kadunud põhiline osa rindesõduritest, kes olid talunud rasket koormat, mida sõjast muserdatud inimesed kannavad surmani.

Langenud sõdurid ja isehakanud sõjasangarid
Mis tuleb edasi?
Pillimäng ja hurraa-hüüded! Esiplaanile astusid isehakanud sõjakangelased. Mällu on jäänud eriskummaline kuju. Sõjakaid luuletusi deklameeris ta aastakümneid Nõukogude armee tähtpäevade puhul, sõjakaid lugusid pajatab ta nüüd Saksa armee tähtpäevade puhul. Teda ju jätkus kõikjale. Peaasi, et pill mängiks ja trumm mürtsuks ja lipud lehviksid. Ju see ongi peamine.
Mis jääb meist järele? Ühishauad külakalmistutel ja sammalduvad mälestuskivid nimedega, mida keegi enam välja ei loe. Põlvkonnad kaovad. Niisugune on elu muldne seadus. Ent ikka ja jälle tahab keegi panna püsti ausammast, mis säraks ja sätendaks, nõuab kuulsust relvadele, nõuab austust põrmutallatud ordenitele ja tärnidele.
Hukkunud sõdalastel pole sõnaõigust. Kellel suu on mulda täis, peab vaikima, igavesti vaikima. Aga mäletan nende viimast sõna märtsilahingute tandril. Nii võsastunud metsaservalt kui ka tulepositsioonilt kajas surijate viimne karje ema järele. Elu näitemäng oli jõudnud lõpule, siin polnud vaja etteütlejat.
"Ema!" Alati meenub see hüüd Muhu väina ääres. Leinava ema kuju seisab muistsel sõjateel. Kostab ainult tuulepill ja kõrkjakoha.
Lõpp

Foto:
LEINAV EMA PÄRJAGA: Skulptor Heli-Aate Õuna dolomiidist skulptuur Väätsa alevikus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)