Kuidas ja miks tappa turvalisust?

Uhke „jahiparadiis“ kavatsetakse rajada Raplamaal Toosikannu puhkealale. Sinna hakatakse loomi sisse tooma (kust küll?) ja neid juurde sigitama-kasvatama veretu jahi ehk fototamise ja verise jahi ehk jahiturismi tarbeks. Loomi kütitaks tarastatud alal. Ühe eesmärgina oli tegijail ära toodud „jahinduslik tegevus ulatuses, mis on vajalik ulukite arvukuse reguleerimiseks“. Seda 8-ruutkilomeetrises tarandikus!

Hea surm vorstivabrikuga võrreldes... Võiks isegi nõus olla, kui traditsioonilised taplad sellesarnase loomakasvatusviisi  nimel kaotataks. Aga ei kaotata ju! Elu tekitataks siin spetsiaalselt selleks, et saaks lõbu pärast tappa!

Euroopas on osa jahiliike keelatud või kadumas. Eelkõige „elusa märklaua“ kasutamine – loomad tuuakse kohale ja lastakse küti nina all jooksma. Nüüd siis on paras aeg meile sisse tuua seda, mis mujal võimatuks muutub!?

Kuidas jahid Toosikannul tegelikult toimuma hakkavad, teavad vaid jumal ja asjaosalised, sest tarastatud ala ümbritsevad veekraav ja ringtee – nagu vangilaager. Väidetavalt hoolduse eesmärgil.

„Jahiparadiisides“ on suurepärased võimalused jahikoeri elusloomade peal välja õpetada. Seda saab teha jahindusalase koolituse sildi all.

Koerte koolitamine käib nii: karupojale või mõnele muule alaealisele loomale ässitatakse koertekari peale ja lastakse neil teda rebida. Kui „õppevahend“ ellu jääb või on loomi selleks otstarbeks vähe, siis järgmisel korral jätkatakse. Mõnikord hoitakse loomi kinni ja lastakse siis koertel neid lõhkuda. Koeri peab selliseks tegevuseks algul tagant sundima, ergutama, aga inimesi mitte! Koer pole kuri, inimene on.

Miks Eestis pole seadust, mis keelaks jahikoerte väljaõpetamise elusloomade peal ja „elusate märklaudadega“ lustimise?

Vajame kõigile turvalist keskkonda

Loomade kohtlemine on emotsionaalse keskkonna oluline osa. Nende halb kohtlemine tekitab ühiskonnas varjatud pingeid, hoolimata sellest, kas seda osatakse või tahetakse näha. Ometi soovime kõik turvalist emotsionaalset keskkonda?

Negatiivsuse ärapeitmine, mahavaikimine ei takista pingete teket, vaid muudab olukorra veel hullemaks.

Kas ühiskonna, keskkonna ja inimkonna arengule, meie kõigi elukvaliteedile ja turvatundele tuleb tõesti kasuks emotsionaalse intelligentsuse mahatrampimine või vaikne hävitamine?

Ainult siis, kui suudame arvestada teiste elusolenditega, võime loota, et läbi keerulise tagasiside jõuab see hoolivus ka meieni. Just emotsionaalse keskkonna normaliseerimiseks ja pingete vähendamiseks ühiskonnas peaks riik eetiliselt, seadusega ja materiaalselt igati toetama kõike loomade kaitsmisega seonduvat.

Kui palju näiteid võiks tuua inimühiskonnas loodud süsteemide, "kultuuride" küündimatusest luua normaalset, turvalist emotsionaalset keskkonda! Loomad sageli leevendavad inimeste pingeid, aitavad neil elu talutavamaks muuta.

Loom aitab inimest

Usun loomade võimesse oma siiralt sõbraliku suhtumise abil inimesi tervendada, lausa ravida. Selline suhtumine saab tekkida vaid siis, kui inimene oskab looma mõista ja temast lugu pidada.  Minu jaoks on nad väikesed haldjad, majavaimud, kes appi saadetud kurbuse ja hirmu vastu. Ometi ei osata neid austada ja armastada, neist hoolida. Ei suvatseta leppida nende eripäraga, nende põhjustatud "kahjusid" andeks anda. Inimeste suutmatus  headust märgata, seda tänulikult vastu võtta ja edasi kinkida on väga tõsise haiguse märk, mis osutab vaimu ja hinge põdurusele.

Meedias aeg-ajalt ilmunud teadetest loomade väärkohtlemise kohta aimub hingelist debiilsust, harimatust, karistamatustunnet. Sellega peab midagi tõsiselt ette võtma!

Seadused lähtugu sellest, et loomadel on omad füüsilised ja emotsionaalsed vajadused – neilgi on tunded! Inimesel tuleb see enesele selgeks teha, kui ta tahab  lugu pidada teistest elusolenditest.

MARGA TIITUS, teisitimõtleja

Jaga |