Pealesurutav tolerantsus

Robert Raudsaar,      03. mai 2006


Kümmekond aastat tagasi oli üks inimühiskonna läbivamaid märksõnu „Liberaalne XXI sajand". Vähemuste esindajad võisid loota võrdsemale kohtlemisele, inimeste meelsus pidi muutuma sallivamaks.

Amsterdami linnapea Job Cohen'i kiri oma Tallinna-kolleegile Jüri Ratasele, mis kutsub üles kaitsma homode õigusi Euroopas, tekitab aga küsimuse: kas pole järeleandlik suhtumine uuendustesse hakanud negatiivselt mõjuma meile endile? Ära kasutades kujunenud liberaalsust, istuvad vähemused meile järjest rohkem pähe.
Riik, kus elame, rajaneb põhimõtetel, mis väärtustavad meeste ja naiste vahelisi suhteid ja on põimunud kristlike väärtustega. Kuid Amsterdami linnapea sõnavõtt justkui tõstaks homod ja lesbid meil kujunenud väärtustest kõrgemale.

Hullem veel: asi on läinud niikaugele, et nüüdsest nõuab nn vabameelne linnapea ka veel „homode õigusi". Selle järgi peaks meie riik määrama viimastele eristaatuse, millega aga ei saa mina kui usklik ja traditsioonilisi pereväärtusi hindav inimene kuidagi nõustuda.

Kui see on juba nii välja kujunenud, et sellise mõttelaadiga vähemused on olemas, peame leppima nende inimestega kui paratamatusega. Olgu nad millised tahes ja tehku omas suhtlusringkonnas, mida iganes õigeks peavad, kuid mingil juhul ei tohiks nad nõuda enda kohtlemist kuidagi teistmoodi, kui see on tavainimesele seadusega sätestatud.

Tänavapildis eristab üht inimest teisest välimus, tema mõtted ja vaated jäävad varjatuks. Miks siis arvab üks rühm indiviide, et just neil on õigus tõsta lärmi ja nõuda avalikkuse tähelepanu sellele, kes või mis nemad on? See on absoluutselt taunitav!

Pean õigeks esitada homodele selge sõnum: igaühes meist on piisavalt sallivust andmaks oma panus tasakaalukasse ühiskonda, kuid samas peame vankumatult seisma ühiskonnas välja kujunenud käitumisnormide eest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)