Olgu saatus eesti rahvale armuline! Meenutusi paarist minevikulisest kevadkuust

Hea lugeja!

Möödunud sajandi lõpuaastate paar aprillikuud on mulle jäänud meelde kaunikesti sündmusterohkena. Esimesena saagu muidugi mainitud loominguliste liitude ühispleenum, millest mina küll, tänu oma inseneriharidusele, osa ei võtnud.

Teiseks meenub mulle 1988. aasta naljakuu. Seda põhjusel, et olin  üks nendest, keda kutsuti võtma osa tollasest ETV populaarsest saatest „Mõtleme veel”. Seda ilmselt põhjusel, et olin selleks ajaks jõudnud ka juba siin ja seal oma poliitilist suud pruukida.

Veel ei oldud Gulagi-vaba

Niisiis, jutt on sellestsamast tähelepanuväärsest 13. aprilli saatest „Mõtleme veel”, kus Edgar Savisaar tegi ettepaneku luua Rahvarinne, millega enamik saates osalejaist ka soostus, jäädes pärast saate lõppu Telemajja koostama vastavasisulist deklaratsiooni avalikkuse tarvis. Oli ka neid, kes pärast saadet lahkusid, olgu siis johtuvalt oma toonastest ametikohtadest või mõnel muul põhjusel.

...Ega need tolleaegsed aastad veel absoluutselt Gulagi-vabad polnud, ehkki olid Eestis vast vabamad kui mujal Nõukogude Liidus. Mäletan üht oma sõitu Kremlisse kohtumaks Mihhail Gorbatšovi selleaegse n-ö parema käe Jevgeni Maksimovitš Primakoviga. Minu moskvalastest mõttekaaslased, kel ka oli tollal plaanis suunata Venemaa õiglase õigusriigi radadele, ootasid mind Spasski väravate taga Punasel väljakul, et veenduda, kas ma sealt ikka välja ka tulen. Meie kohtumine Primakoviga oli viisakalt jahe. Kohtumise lõpul ulatasin hilisemale peaministrile eesti- ja venekeelse A4 formaadis koopia Tartu rahulepingust, kaanel Eesti Vabariigi ja NSV Liidu lipud.

Kahjuks pole päevikut

Aga nüüd jälle tagasi Tallinna Telemajja. Millalgi öösel me selle deklaratsiooni valmis saime ja olime hiljem meeldivalt üllatunud, et ettepanek nii laialdast kõlapinda leidis. Olen vaid kahetsenud seda, et mul polnud toona ega pole ka nüüd, pensionärina, kommet pidada päevikut, et oleks, kuhu heita pilku mõistmaks toimunut paremini.

Kuu hiljem, 14. mail järgnes Rahvarinde Algatuskeskuse loomine. See toimis sama aasta 30. septembrini ja algatuskeskuse tehtud töö märgistamiseks avati Kuhlbarsi tänavas, AS-i Mainor peahoone ees 14. mail 1998 mälestuskivi. Umbes paarisajale kokkutulnule laulis EKE Inseneride Meeskoor Ants Üleoja juhatusel. Järgnes meenutusteõhtu Mainori kohvikus.

Kümme aastat hiljem, 13. aprillil 1998 kella 12-ks kutsus tookordne Tallinna linnavolikogu esimees Edgar Savisaar Eestimaa Rahvarinde asutamisest osavõtnuid pidulikule lõunasöögile, mis toimus Tallinna linnavalitsuse residentsis Pirita-Kosel Särgava alleel.

Tänavu kutsus aga Tallinna linnapea Savisaar meid pidulikule õhtusöögile Jaan Poska majja, et tähistada juba 20 aasta möödumist 13. aprilli „Mõtleme veel” saatest.

Olgu lisatud, et Eestimaa Rahvarinde kongresse toimus viis. Neist esimene 1. ja 2. oktoobril 1988 ning viimane 13. novembril 1993.

Siinse leheloo autorile on aga tähtis ka  üks1989. aasta aprillipäev. Nimelt kogunes 27. aprillil minu juurde koju Mustamäele väike seltskond entusiaste, kellest (mitte küll kõigist) sai Eesti Demokraatliku Tööerakonna algatusrühm. Vaatamata pingutustele jäi see erakond registreerimata. Hiljem koos Eesti Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei, Maa-Keskerakonna ja Rahvaerakonnaga ühinesime Erakonnaks Mõõdukad, mis nüüd kannab nime Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Minu teekond erakonnas ja ühtlasi poliitikas lõppes 1995. a. sügisel pärast üht ebameeldivat sündmust isiklikus elus, ehkki usun, et minust oleks vast veel mõneti  kasu olnud  Eesti poliitiliste otsuste kujundamisel.

Toon siinkohal ära ühe küsimuse oma poja Lauri loomingust, kes on ka ilmselt analoogiliste probleemide kallal mõtisklenud. Tema on sõnastanud need ühes oma laulus nii:

“Oh jumal, kaua võtab aega,

et kasvaks aju,

kus mõte sees?

Oh jumal, anna meile aega,

et mõelda mõtteid,

millel mõte on sees...”

Eks need muhedad read sobivad hästi ju ka tema isa poolt kirjutatud selle loo ja tema varasemate tegemiste üle mõtisklemiseks.

Ja lõpetuseks. Olgu saatus eesti rahvale armuline päästmaks meid mõtteta ajude jätkuvate püüdluste käest, sest pole midagi töövõimetumat, kui seda on erakondade fraktsioonideta, isikuvalimiste põhjal moodustunud parlament. Parlamentaarse riigikorralduse veendunud pooldajana soovin jätkuvat meelekindlust Eesti Vabariigi praeguse põhiseaduse kaitsmisel, et me ei väärataks Teise Ilmasõja eelsetele radadele, mis võib meid taas suunata algselt leebe autoritaarsuse jätkuva jäikpundumise teele.

Benjamin Franklin on öelnud: “Kõik tahaksid kaua elada, kuid keegi ei taha vana olla.” Ehk siis – ära saa vanaks, selles pole midagi toredat.

Ma lisaksin: ”Ole sa nii terve kui tahes, haigused kimbutavad sind ikka.” Eesti tohtrite toel kolme südame- ja kahte ajuinfarkti ning ränka depressiooni läbinuna võin seda kinnitada.

VELLO SAATPALU, Rahvarinde algatusgrupi liige

Vello Saatpalu nimetab ennast „erakonnatuks poliitikahuviliseks“, kelle poolt elus kirja pandut on võimalik sirvida tema kodulehes „Webbooklet” aadressil http://saatpalu.planet.ee ja kelle elukäigust saab põgusa ülevaate aadressil  http://www.zone.ee/saatpalu

Jaga |