13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Kui rahad ja luukered haisevadJAAN KADAKAS, 23. jaanuar 2013Laulva revolutsiooni ajal pooldasid ühed Rahvarinnet, teised jälle Interrinnet. Mõnede Eesti Vabariigi „suurtaastajate" vahel läks kiskumiseks soojade kohtade pärast, iga tähtis nina tahtis ikka kõige paremat. Poliitilisse keelepruuki tekkis sõna „luukere" - vastastikku uuriti-luurati, kes ja kus oli ENSV ajal töötanud ning mida teinud või tegemata jätnud. Kui tekkis kahtlus, et mõni „omapoistest" võib mingil põhjusel heast ilma jääda, tehti seadustes kiiruga muudatusi ja muudatuste muudatusi. Tavakodanikud hakkasid neid „suuri saajaid" nimetama „lehmalellepoegadeks". Seejärel tulid need, kes polnud oma kohaga ja avanenud võimalustega rahul ning hakkasid ühest kohast teise pendeldama: Figaro siin, Figaro seal. Aastaid kuuleme, et riigi rahakott on oi kui õhuke, aga põhjusi meile ei öelda. Rahaasjadega peaksid tegelema ikka teadjamad inimesed. Kui neid pole, siis ongi asjad nagu nad on. Vanast ajast oleme teadnud, et raha ei haise, aga nüüd võime kogeda, et raha ei haise siis, kui see on omapoiste taskus, aga kui on läinud teiste taskusse, siis haiseb nii et küll saab. Sama on poliitiliste luukeredega. Need võivad haisuta seista või aastasadu, kuid kui otsustad neid valesti liigutada, lähevad ka igivanad luukered haisema. Kui mõni noorem erakondlane julges väljakannatamatust rahastamisalasest (poliit)haisust teada anda, visati selline õrnaninaline erakonnast välja. Siinkohal tuleb meelde üks Juku-lugu. Kui koolitädi küsis: „Juku, miks sa tunnis ei ole?", vastas Juku: „Lasin tunnis paha haisu ja õps ajas mind välja värske õhu kätte, aga ise jäi teistega koos klassi edasi..." Eks lugeja tehku oma järeldus. JAAN KADAKAS, Tallinn, Harju maakond
Viimati muudetud: 23.01.2013
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
