Kallase tagasitulek?

Uudis Kallase peatsest tagasitulekust

Eesti poliitikasse on mitmeti tõlgendatav. Ma ei tea, kas Kallas ikka saab kohe partei juhiks? Veel mõni aeg tagasi rääkis Reformierakond temast kui eurovalimiste nimekirja kandidaadist. Näiteks partei peasekretär ütles, et „meil on siin mitmeid kandidaate", ning Kallast ei nimetatud sugugi esimesena. Järjestus nimekirjas on Reformierakonna jaoks tähtis, sest Europarlamendis on neil eeldatavasti saada vaid üks koht, ning Kallase jaoks on mõeldamatu kandideerida ja mitte saada valitud. Sellepärast ongi tähtis, kes on järjekorras number üks.

Ansip esitab asju nii,

et Kallas saab kõigepealt peaministriks ja siis alles partei esimeheks. Natuke veider, tavaliselt tehakse vastupidi.

Diil Ansipi ja Kallase vahel võib päädida sellega, et Ansip Euroopa Komisjoni voliniku koha saab, aga Kallas peaministriks ei saa. Reform laiutab käsi ja kurdab näiteks, et koalitsioonipartner IRL oli nõus ainult Paetiga. Ajalooline iroonia, sest ka Kallas tegi volinikuks saamiseks Res Publicaga diili, mida ta hiljem ei suutnud või ei soovinud täita. Diil jäi pooleli. Ka praegune diil võib jääda pooleli.

Sõltumata sellest, milliseid nägusid tehakse, läheb IRL-i keskaste (mitte mahatambitud Parts!) Kallase peale pöördesse. Aga Kallast peetakse pehmemaks kui Ansipit. Temal ei ole teravaid hambaid ja tal on oluliselt laiem suhtlemisampluaa.

Kes on Kallase pooldajad ja vastased?

Vastased on eeskätt need, kellele ta ei sobi kui tulevane presidendikandidaat. IRL ja sotsid kasutavad tema kustutamiseks selles rollis nii VEB Fondi vastast kampaaniat kui ka omaaegset kümne miljoni dollari afääri.

Kas Kallase kahjustamine peaministrina on keerulisem kui eurovolinikuna? Peaministrina on tal ümberringi Eesti igapäevane elu ja midagi negatiivset sellest ikka külge jääb. Kuid Ansip peaministrina jäi püsti ja miks peaks Kallasel halvemini minema?

Siiski tuleb silmas pidada, et kõige kindlam viis tulevase presidendikandidaadi elimineerimiseks on hakata temast pikalt ette rääkima. Seda teavad nii Ansip kui ka Kallas, aga ju siis oli neil teisi tegureid, millega nad pidid seda käiku tehes arvestama.

Kindlasti on Kallase vastased need, kellele piirileping Venemaaga ei sobi. Aga nemad ei seedi ka Paeti, järelikult pole vahet.

Keskerakonna jaoks

on majanduspoliitikas oluline, et Kallas on ka Euroopas midagi juurde õppinud. Ta on töötanud seal, kus kehtib astmeline tulumaks. See ei ole enam õpikuliberalism. Kindlasti on ta oma vaadetelt nüüd Keskerakonnale lähenenud.

Ka venelastele on Kallas neutraalsem ja vastuvõetavam kui tema eelkäija. Kui suhteid Venemaaga tahetakse parandada, siis on Kallas selleks sobivam võrreldes Ansipiga. Teda ei jõuta küll ametisse panna enne piirilepingu allakirjutamist (18. veebruaril - Toim.), aga ratifitseerimiseks võib-olla küll. See ei pruugi üldse olla juhus, et Kallase ametisse panekust hakati rääkima vahetult enne piirilepingu allakirjutamist.

Mis mind Kallase-Ansipi diili juures häirib, on viis, kuidas see uudis avalikkuse ette toodi. Kui Kallas tahab tegelikult peaministriks saada, siis tuleb selline kiri partei siseringile (ilmus 12. veebruari EPL-is - Toim.) avalikuks halvemal juhul pärast tema ametisse nimetamist, aga mitte enne seda.

[esiletõste]   

Edgar Savisaar: „Kuid Ansip peaministrina jäi püsti ja miks peaks Kallasel halvemini minema?"

Jaga |