Augustivalguse paistel septembrisse

SVEN MIKSER,      29. august 2001


Augustis rõõmustavad lehtede poliitikatoimetajad hapukurgihooaja peatse lõpu üle, püüdes mõistatada, milliseid suuri sündmusi sügishooaeg toob ja millises soustis on neid lugejale paslik serveerida. Sel aastal on teisiti: kired lõõmavad suve haripunktist alates üha kuumemalt ja millega tohuvabohu lõpeb, ei tea keegi.
Suvi lubab tavaliselt ka tegusal inimesel korraks varbad vette panna ja mittemidagitegemisest rõõmu tunda. Tänavu suvel on aga enamik Eestimaa poliitilistest moeloojatest hoopis aktiviseerinud ja sedavõrd kentsakalt toimetama sundinud, et lähemad sõbradki võivad üksnes kukalt kratsida.

Võtame või ministrid. Kurjade erastamisgeeniustena kuulsad Jürgenson ja Pärnoja ajavad endiselt rauast teega peent äri. Seevastu ettevaatlikuma ja -nägelikuma loomuga Kallas sondeerib pinda opositsiooni leeris, levitades kord jutte oma vastuseisust piinlikule tehingule ning lükates neid siis jälle jõuliselt ümber kui "täiesti alusetuid". Kui rahadele lähedal seisvad ministrid rahvuslikke varasid siia-sinna kandivad, võib siseminister Loodus kergemalt hingata, sest tema alluvate suveralli mahub üksnes ajaviitelisema pressi lehekülgedele.
Peaminister Laaril on käsil kolleegidest suurem võrrand, milles teguriteks kaevandused ja jõujaamad ning kus tundmatutena figureerivad NATO-riikide saatkonnad. Kõige taustal kõrgub salapärane sadu lehekülgi paks leping, justkui too seitsmes Moosese raamat, mis Toomemäe varemetes põranda külge needituna olevat seisnud ja mida Ülikooli raamatukoguhoidja Joosep Tootsile näidata ei tahtnud. Mis on see õudne saladus, mille kolm veretilka loovutanud ja dokustaadile ligi lubatud parlamentaarid hauda kaasa peavad viima, seda ei saa tavainimene võibolla kunagi teada.

Keskmõte: Kõik on uus septembrikuus, siis aabits uus, siis ranits uus. Uus parlamendiaasta ja uus president. Ehk ka uus valitsus. Rahvas on igatahes uut ja paremat väärt.

Panused on suured. Seda tõestab asjaolu, et energiasõja eesliinil võitlev lipnikust peaminister on soostunud kahima veel ühe viguri - Kadrioru soosingu. Seda, kuidas president Meri iseseisvuse taastamise aastapäevaüritustel Laari vältis ning demonstratiivselt ekspeaminister Savisaare seltsi otsis, ei saanud isegi sageli asjadest mööda vaatav õukonnaajakirjandus märkamata jätta.
"Miks ta sedasi teeb? Mispärast?" küsivad pealtvaatajad endalt tötskääbuste kombel. Aga Kadriorg on alati mõistatustest tulvil olnud. Naiivsemad kiibitsejad usuvad, et president tahab oma südametunnistusega rahu teha ja vaenlasteta poliitikast lahkuda. Küünilisemad näevad Meris kodumaist Brazauskast, kes juba enne lahkumist uue tulemise tarvis atra seab. Need, kes ei kiibitse, vaid täpsemalt teavad, on vait ja ootavad.
Nii tunnebki peaminister Laar end "rahva ja riigi huvide" kaitsel üha enam üksinda. "Mina ei saa endale lubada lahmivat lauskriitikat. Mina vastutan," kinnitab ta veel paatoslikult Riigikogu ees, ent tema häälest ei õhku enam kahe aasta tagust enesekindlust.

Ka omadele ei saa enam kindel olla. Kui veel hiljuti oli Meri Laari jaoks Eesti asja parim advokaat maailmas, siis nüüd ütleb Laar end mitte teadvat, millise riigi huve president NRG-tehingu vastu välja astudes esindab. See on solvang ja väljakutse. Otsekui muuseas arvab peaminister Eesti asja vaenlaste hulka ka oma partei akadeemikust presidendikandidaadi, kelle ta mõne kuu eest kelamiitide ja ERSP-laste reetmise hinnaga orbiidile lennutas. Täna on Tulviste allkiri akadeemikute läkitusel ning halastust ei ole. Kes on NRG vastu, on meie vastu, on Laar lakooniline.
Suurte asjade varjus toimub niisiis veel üks, samuti mitte väike: valitakse presidenti. Vähese selguse ja paljude vastamata küsimuste kiuste on hea märk see, et ometi kord näib opositsiooni ühtsus koalitsiooni omast kõvemana. Väitlustes ei tee Tarand ja Tulviste katsetki varjata oma halvakspanu oravate kandidaadi Toomas Savi suhtes, kes omakorda annab selgelt märku, et tunne on vastastikune.

Meie oma kandidaadiga ei kauple, meil on põhimõtted, teatavad reformikad. Ent mis ei ole müüdav, see on väga kallis, kõneleb populaarne anekdoot, nii et lõpuks on küsimus ikkagi hinnas.
Viimast suvekuud on järel vaid mõni päev. Kõik, kõik on uus septembrikuus, siis aabits uus, siis ranits uus. Uus parlamendiaasta ja uus president. Ehk ka uus valitsus. Rahvas on igatahes uut ja
paremat väärt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)