Eesti „pistrike“ nõelateritav elu

Meie president ning Reformierakonna ja Isamaaliidu juhtpoliitikud on ikka rõhutanud, et Venemaa kasutab Euroopa riikide vastu erilist „gaasi-“ või „energiarelva“, hoides seega Euroopa Liidu juhtriike oma lõa otsas. Et Venemaa tekitab maagaasi-sõltuvust ja taltsutab sellega oma konkurente, surudes neile peale oma tahet. Et venelased jagavad Läände toasooja ettekäändel, et varsti kedagi „munepidi üles pooma“ hakata.

Ent mõelgem ometi loogilisemalt. Venemaa tarnib Saksamaale gaasi 20 miljardi euro eest aastas, Saksamaa Venemaale aga 28 miljardi euro eest mitmesuguseid tooteid, näiteks elektroonikat. Kas see tähendab siis, et Saksamaa kasutab Venemaa vastu erilist „elektroonikarelva“?

Obama võit ajas meie juhtpoliitikud närvi

Oli päris vahva vaadelda meie „pistrike“ närvilist käitumist pärast Barack Obama võitu. Suurriigi pistrikega on asi selge – nemad on just seda nägu nagu kindral Decker Tim Burtoni kuulsast filmist „Marss ründab“. Kindral Decker räägib kogu sõjalis-tööstusliku kompleksi nimel: „We must nuke them, we must nuke them now! Annihiling, kill, kill, kill!“ (Me peame nad kohe kutuks tegema! Annihiling, tapa, tapa, tapa! – Toim.)

Väikeriigi „pistrik“ on aga hoopis teistsugune.

Tema räägib seda, et idanaabriga ei anna põhimõtteliselt kokku leppida. Kui Venemaa president autasustab valitud Eesti elanikku mõne ordeniga, teeb Eesti „pistrik“ kõik selleks, et meie president ei saaks samaga vastata mõne venelase suhtes. Näiteks seletavad endine Eesti suursaadik Venemaal Mart Helme ja tema poeg Martin, et kuna Venemaa ründas Gruusiat, siis pole edaspidi mõtet temaga mingis suhtes läbi rääkida.

USA ründas Grenadat, ja temaga räägiti ikka läbi. USA ründas Kuubat ja Serbiat, ning temaga suheldi ikka. USA ründas Iraaki konflikti lahendamise rahvusvaheliste protseduurireeglite kiuste, ja ta jätkab maailmas autoriteediks olemist. Kas USA-l on näiteks mingisugust õigust Afganistanis sõjalisi operatsioone läbi viia?

Seda saab ja ei saa pidada õiguseks. Afganistan pole USA ajalooliste huvide piirkond; selles mõttes kahtlemata ei oma õigust. Kuid teisest küljest oleks ka traagiline, kui maailmapolitseinik isolatsiooni tõmbuks, nagu Obama juhtimisstiilist kardetakse kõige mustemates stsenaariumides. Kui USA näiteks kolmekümnendatel isolatsiooni tõmbus, kasutasid rahvusvahelised pahalased selle kohe ära. Euroopat ründas Hitleri-nimeline koletis, teine koletis, Stalin, oli kohe valmis ründama. Kui USA naaseb tagasi üksnes oma siseasjadesse, võib nüüd sama juhtuda.

Enne viimaseid presidendivalimisi sõnastas president Toomas H. Ilves oma idasuunalise programmi: suhelda Venemaaga Brüsseli kaudu. Et Euroliit annaks meile hääle.

Kujutlegem nüüd, et ASEAN-i vaatlejaliige Paapua Uus-Guinea võtaks vastu otsuse suhelda Tokyo valitsusega üksnes ASEAN-i peakorteri kaudu. Põhjust ju oleks: jaapanlased on olnud tugevasti vastu Lõuna-Aasia majandusgrupi moodustamisele, kartes seega olla ebalojaalsed USA-le, kel piirkonnas samuti omad huvid. Pärast vaalade vastu suunatud veresauna on Jaapaniga kana kitkuda veel nii mõnelgi.

Paapua pealikud käiksid siis muidugi mööda maailma ja nõuaksid Jaapani välja heitmist G8-st. Asjata! Jaapan ei astu välja, ükskõik kui palju paapua pealikud ka oma sulgi kõigutaksid.

Eesti  kui kangelasmuinasjutu tegelane

Aga läheme tagasi põhjaregiooni. Ka Marko Mihkelson nõudis hiljaaegu Venemaa väljaheitmist G8-st. Viisavabadus ja pangaarved tuleks külmutada, WTO-sse Venemaa-sugust lurjust tema arvates ei peaks mitte lubama.

Kuulates Mihkelsoni sõnavõtte, saan ma aru, et elame tegelikult hiiglasuures riigis. Naabri sõjalistele operatsioonidele Tsinhvalis vastame jõulise rünnakuga, mis päädib piirilepingu ratifitseerimisega ühes vastaspoolega mitte kooskõlastatud rahvusvaheliste suhete deklaratsiooniga. Me võime taas sooritada suuri tegusid nagu varjaagide ajal Ruteenias!

Olles ise nn „Small 110-s“ (Pisikeses 110-s – Toim.), nõuame bütsantsliku idakolossi väljaheitmist Great 8-st! Vana muinasjutt, milles mäed hiire sünnitavad, on oskusliku kirjandusliku võttega tagurpidi pööratud.

Ah jaa, ärgem unustagem Tunne Kelami ettepanekut rajada Narva NATO küberbaas. Tänapäeva „küberbaasid“ aga juba ongi sõjalised baasid. Ukrainlased teevad kaine kalkulatsiooni ja arvestavad välja: mitte lasta võõraid oma pinnale, see tekitaks segadust. Meie poliitikute jaoks see aga segadust ei tekita – nemad ei mõtle sellele, et iga sõjaline baas automaatselt muutub vastaspoole sihtmärgiks. Siis oleks juba päris kindel, et me sõjast ei pääseks.

AARNE RUBEN, kirjanik

Jaga |