Alfred Rosenbergi märkmetest (6. osa)

1941. aasta 22. juuni varahommikul kuulutas Saksamaa ametlikult sõja Nõukogude Liidule. Kahjuks ei ole praegu teadaolevalt säilinud Alfred Rosenbergi päevikumärkmeid selle ajaloolise päeva kohta. USA holokaustimuuseumi poolt avaldatud materjalides järgneb 1. juunile sissekanne 20. juulist. Tundub tõenäoline, et vahepealt on osa lehti kaduma läinud või kõrvaldatud. Samas on loomulikult ka võimalik, et Rosenbergil oli siis nii palju tegemist, et ta lihtsalt ei jõudnud mingeid märkmeid teha. Sõja edenedes juhtus järjest sagedamini, et ta kirjutas sündmustest tagantjärele, alles mitu päeva hiljem.

"1941. aasta 16. juuli läheb vist otsustava päevana ajalukku: siis otsustati füüreri peakorteris Ida-Euroopa ruumi jagamine, selle vorm, eesmärgid, juhtimine jne. ning mind määrati okupeeritud idaalade (sisuliselt kogu Nõukogude Liidu Euroopa-osa) riigiministriks," seisab 20. juuli sissekandes.

Kui vaadata võrguentsüklopeediat Wikipedia, siis ilmneb, et 1941. aasta 16. juuli on läinud maailma ajalukku ühe hoopis teistsuguse sündmusega: Joe DiMaggio sai kirja löögi viiekümne kuuendas järjestikuses mängus. Tegemist on USA pesapalliliiga rekordiga, mis püsib tänini tema nimel. See on tema tuntuim saavutus. Rosenbergi riigiministriks nimetamist enam nii hästi ei mäletata, kuigi tema mõju inimkonnale polnud omal ajal ilmselt väiksem DiMaggio omast.

"Lisaks füürerile ja minule olid kohal: Göring, Keitel, Lammers ja Bormann. Jutuajamine algas enne kella kolme ja kestis koos lühikese vaheajaga kuni kella kaheksani õhtul," meenutas Rosenberg seda tähtsat päeva. "Füürer alustas kohtumist põhjapanevate poliitiliste suunistega. Lõplikke poliitilisi lahendusi ei saa eelnevalt välja kuulutada. Alguses peab piisama sellest, kui me sisse marsime bolševismist vabastajatena, väärkoheldud rahvaste kaitsjana. See oleks õige ka neid teisi rahvaid silmas pidades, kes on meiega ühinenud. Saksamaa võitlus oleks seega Euroopa huvides."

"Ma ütlesin siis välja, et asjade kaalumisel on meil valik: kas valimatu, ebavajalikult karmi kohtlemise kaudu 120 miljonit vaenlast saada või jagamise ja erisuguse hindamise läbi pooled neist hiljem oma abilisteks võita," märkis Rosenberg. "Sellel on ka praktiline rakendus: kui Reich vajab kaupu neist maadest, siis tuleb kasutada kvoote: võtta rohkem sealt, kus inimesed ei ole liitlastena väärtuslikud, vähem aga sealt, kus nad seda on. See peaks viima jagamiseni erinevate eesmärkidega komissariaatideks."

"Mina usun, et siin annab saavutada poliitiliste ja psühholoogiliste meetmetega palju ka majanduslikult," lisas Rosenberg samas. "Näiteks tuleb tõsta ukrainlaste teadlikkust ajaloost, edendada kirjandust, asutada Kiievi ukrainakeelne ülikool... Siin sekkus Göring: ta vajab toorainet.

Füürer: Rosenbergil on õigus, ka Kiievis peaks olema ülikool."

Arutelu rahvastikukaartide kohal kestis kaua ja muutus päris detailseks.

 "Riigikomissariaat Ostlandi (nimi, mille ma pakkusin välja Baltenland’i [ehk Baltimaa] asemele) puhul tõmbas füürer ise piiri Peterburi lähistele. Ta juhtis selle sealt siis poolringis lõunasse. Põhjas tõmbavad soomlased selle kinni: Peterburi saatus on otsustatud – sadama võivad tema poolest saada soomlased," muljetas Rosenberg.

 "Minu juba varem sisse läinud ettepanek ehitada Krimmist üles Saksa sillapea Mustas meres sai laienduse. Füürer küsis mult alguses Tauria [st. Krimmi] elanikkonna kohta. Ma võtsin lahti rahvastikukaardi: seal on ju peamiselt venelased ja sakslased! Vaja on kaitsevalli: võib-olla mööda Dneprit, siis idapoole saksa kolooniateni ja siis Aasovi mere juurest tagasi. Ukrainlased saavad minu joonise järgi nii suure ala, et nad võivad rahulikult midagi ka meile jätta," kõlas üks teine otsus.

Vastukaaluks poliitilistele eesmärkidele rõhutas Göring samas majanduslikke vajadusi. "Tema silmis oli asi lihtne," kirjutas Rosenberg. "Teha seda, mida on sõjamajandusele vaja, ning põhjendada seda ränga vajadusega. Ei ole ju kaugetes maades transpordiraskuste tõttu ka muud võimalust. Mina rõhutasin veel kord poliitilisi vajadusi.

Siin seisab vastamisi kaks lähenemist, mis hiljem konflikti satuvad ning mõlemalt poolelt läheb vaja palju head tahet, et asjade koordineerimiseni jõuda."

"Kella kaheksaks olime sisuliselt valmis," võttis Rosenberg lõpuks otsad kokku. "Ma olin saanud tohutu ülesande, vist suurima, mis Reich’il anda oli, kindlustada aastasadadeks Euroopa võimekus olla sõltumatu meretagustest. Aga täit võimu selle tegemiseks ma ei saanud..."

"Viimased nädalad olid täis lõputut tööd. Kohtumised kõigi ministeeriumide esindajatega. Erinevate regulatsioonide väljastamine. Minu ministeeriumi ja riigikomissariaatide ülesehitamise küsimused," kirjutas Rosenberg augusti algul tehtud sissekandes. "Lisaks sadas kõigepealt Ukraina mõttepabereid, siis proteste Galiitsia allutamise pärast kindralkubermangule. See oli kõige rängem löök, rikkus ära kõik saksasõbralikud tunded jne. Leedus, Lembergis [s.t. Lvivis] kuulutati "valitsused" välja. Ma korraldan Wehrmacht’i ülemjuhatuse kaudu nende ülekeevate inimeste äravedamise, kes nähtavasti "liiga hiljaks" ei tahtnud jääda."

"Nad üritavad kasutada saksa vere panustamist nüüd kõigi vahenditega ära uue "iseseisvuse" saavutamiseks. Balti riikide jaoks ei saa see enam üldse kunagi kõne alla tulla. Lihtrahvas tunneb seda instinktiivselt kõikjal," arvas Rosenberg, "nende maade intelligents kannatab aga veel suurushullustusest tingitud pettekujutelmade all."

"Järgmine tähtis, ikka täiesti äraotsustamata probleem on Ukraina tulevik," kirjutas Rosenberg kuu aega hiljem. "Füürer on seisukohal, et kui nii suur rahvas ennast pikalt rõhuda on lasknud, siis ei ole see väärt seda, et see teiste poolt iseseisvaks tunnustatud saaks. Järeldus: seda tuleb kohelda samal moel nagu venelasi. See korduvalt väljendatud hoiak on täiesti erinev minu omast ning, nagu ma eeldama pean, ka tema poolt varem aktsepteeritust."

Rosenberg leidis, et Hitleri meelsus kaldus ukrainlaste vastu Rumeenia diktaatori Ion Antonescu mõjul. "Rumeenlased näevad Ukrainast naabris oma vaenlast. Nad tahavad seega, nagu Antonescu-mehed on avalikult kuulutanud, pidada sõda slaavlaste vastu tervikuna," märkis ta.

"Rumeenia lahendus ei tarvitse aga olla meie oma, mis peab tegelema kogu probleemiga, ning toetama ruumi ja rahvaste orgaanilist jaotust."

ANDRES LAIAPEA

(järgneb)

Jaga |