Tuus: „Pensioni maksmise probleem läheb teravaks."

Kõige olulisemaks pensionisüsteemi lõhkuvaks otsuseks tuleb pidada riigi sissemaksete peatamist II pensionisambasse.

Kogumispensionide seaduse eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogus 2001. aasta maikuus. Tollane sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius ütles siis, et nii fundamentaalset ja nii kaugeleulatuva tulemiga seadust nagu kogumispensionide seadus ei ole selles saalis veel arutatud, kui välja arvata otsus Eesti riiklikust iseseisvusest.

Eelnõu põhiautor, tolleaegne rahandusminister Siim Kallas selgitas, et kuna teise samba raha on inimese isiklik omand, siis pole mõtet seda hoida voodi all kartulikotis, vaid tuleb panna kasumit teenima.

Sotsiaalminister, eelnõu üks autoritest Eiki Nestor rõhutas tollal, et tegemist on ajaloolise üritusega - otsustega, mille eluiga peaks kestma aastakümneid. Ta väitis, et selle seadusega peavad arvestama mitte ainult need valitsused, kes sel kümnendil riigivõimu teostavad, vaid ka paljud järgmised valitsused. Ent ei läinud kümnenditki, kui sisult seesama võimukoalitsioon ise omaenda antud lubaduse murdis.

Vale ja pettus iseloomustavad nii II pensionisamba loomist kui ka lõhkumist, mille valitsus riigipoolsete sissemaksete peatamisega esile kutsus. II samba pensionäre uinutatakse lubadusega, et tekkiv puudujääk kompenseeritakse tulevikus riigipoolse 6-protsendise sissemaksega. Lubatud 2014. aastal kuluks sellele 4 miljardit krooni ja 2017. aastal 5 miljardit krooni. Tahaks teada, kust see 9 miljardit võetakse, kui täna pole raha isegi mõnekümne päästja päästmiseks?!

Valega sai II sammas loodud. Mitte keegi tolleaegseist kuldsuudest ei lausunud sõnakestki kodaniku ja riigi vahel sõlmitud lepingu kohaste riigipoolsete maksete peatamise võimalusest. Kuid see polnud ainus pettus - II samba loomiseks võeti vaikselt raha ka tolleaegseilt pensionäridelt ehk  esimesest pensionisambast. Sellest kanditi II sambasse ümber üks neljandik I samba rahast. Avalikkusele öeldi, et 4-protsendine valitsuse toetus tuleb eelarve muudest vahenditest, kuid tegelikult kasutati selleks ka sotsiaalmaksu seda osa, mis pidi juba pensionil olevaile inimestele minema.

Kui usaldusväärseks peate Eestis kehtivat kolmesambalist pensionisüsteemi?

Kolme-samba-süsteemi on maailmas palju laidetud. Näiteks kritiseeris seda Nobeli preemia laureaat Joseph Stiglitz, kes asetas kahtluse alla mitmed selle süsteemi väidetavad eelised. Ta ütles, et pensionisambad ei pruugi suurendada säästmist ning et erafondidest saadav tulem ei pruugi olla eriti suur ja  et administreerimiskulud on tihti liiga suured.

Samas on ju ka teada, et Maailmapank müüs kolme-samba-süsteemi just arengumaadesse. Esimesena võeti see kasutusele 1980. aastal Tšiilis. Tänaseks on kolme-samba-süsteem kasutusel peamiselt vaesemates ja keskmise jõukusega riikides Lõuna-Ameerikas ning Kesk- ja Ida-Euroopas, sest nende regioonide riike suudeti enim mõjutada. Rikkad riigid loobusid kolme-samba-süsteemist.

Samas on tõsiasi, et meil paremat süsteemi polnud võtta  ja juba loodud süsteemi, kuhu inimesed on oma raha sisse pannud, poleks tohtinud lõhkuda. Koos sammastega kadus ka usaldus riigi vastu.

Kas Ansipi valitsusel võib edaspidi olla kavas seoses majanduskriisi süvenemisega vastu võtta pensionisüsteemi muutvaid ja pensione vähendavaid otsuseid?

Kuna Riigikogu valimised on juba pisut enam kui aasta pärast, peaminister Andrus Ansip ei riski häältesaagi-hirmus pensione vähendada, sest pensionäride narrimine on kõige lubamatum tegu, mida teha tohib. Tema lennukat lubadust tagada nelja aastaga topeltpension aga ei üritatagi täita. Isegi tänavu maikuus võimupoliitikute poolt arutatud pensionide maksustamise temaatika on nüüd maha vaikitud, nagu poleks seda olnudki.

Ometi kergendatakse pensionäri rahakotti järjekindlalt -- näiteks kasvõi tasuliseks muudetud hooldusraviga, kus patsiendil tuleb nüüd 3000 krooni kuus oma taskust välja maksta; omaosalust on tervishoius järjekindlalt suurendatud. Lisaks karmistati represseeritutel tervisetaastamisrahade saamist, lõpetati pensionide tasuta kojukanne, kärbiti rehabilitatsioonirahasid, tõsteti matuseteenuste käibemaks 5 protsendilt 18 protsendile, kaotati 3000-kroonine puusärgiraha. Käibemaksu tõstmine ning kütte-, kütuse- ja elektriaktsiisi korduv kergitamine aga mõjutavadki kõige enam just pensionäri õhukest rahakotti.

Miks Teie hinnangul Eestis puudub otsekohene diskussioon Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse üle 10-20 aasta perspektiivis, nii nagu tehakse mujal, arenenud riikides?

Eestis kehtib täna vaid üks usk - see on euro. Kaugemale ei soovita mõeldagi. Kust pensionide maksmiseks juba paari-kolme aasta pärast raha võtta, see pole justkui valitsuse asigi. Just lähiaastatel läheb pensionide maksmise probleem kõige teravamaks, sest varasematel aastatel kogutud pensionireservi rahad on ära kulutatud.

Pensione makstakse sotsiaalmaksust, mis aga pidevalt väheneb, sest töötus aina kasvab ja töötud  raha ju sisse ei too, vaid viivad hoopis välja. Ka järgmiseks aastaks on sotsiaalmaksu laekumine prognoositud 7% võrra tänasest vähesem. Kuipalju meil tegelikult töötuid on, seda riik ei teagi. Räägitakse küll registreeritud töötutest, ent juba läinud suvel oli Euroopa sotsiaaluuringute (Eurostat) järgi  meil töötus üle 17%. Võtmeküsimuseks on töökohtade loomine ja ettevõtjate abistamine.

Ent meie äärmusparempoolsed poliitikud nimetavad riigipoolset sekkumist ja abistamist hoopis „turu solkimiseks". Oleme justkui nõiaringis.

Ansipi valitsus ei näi kaugemale ette mõtlevat, toimetades viisil: pärast meid tulgu või veeuputus... Valitsuse mitmed juhttegelased aga juba täna lahkuvad „uppuvalt laevalt". Pensionisammastest räägivad veel vaid pangad, kes püüavad inimestelt uusi summasid välja petta.

Küsinud INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]  NOORED ON MEIE TULEVIK: Marika Tuusi hinnangul mõjutavad Ansipi valitsuse otsused nii tänaste pensionäride olukorda kui ka praeguste noorte vanaduspõlve tulevikus.

Jaga |