OXI! Kreeklased ei laskunud Euroopa ees põlvili

Maailmast, eelkõige Euroopast õhkus neil varastel tundidel mõnevõrra hämmingut — olid ju referendumi eelsed arvamusküsitlused prognoosinud tasavägist tulemust, ja ehk isegi väikest edumaad “jah” leerile. Kui paljud Euroopa konservatiivid leidsid pärast oma hämmingu taandumist, et Kreeka peaminister Alexis Tsipras on toonud Euroopasse katastroofi, siis Tsipras ise ütles järgmist: „Tänane „ei” on ei eurotsoonile, mis on puur selle liikmete jaoks. See on aga jah eurotsoonile, mis toob jõukuse oma rahvale.”

Vaatamata Euroopa riikide valitsusjuhtide ning rahandusministrite nördimusele

võib aga tajuda, et avalik arvamus Kreeka suhtes on muutunud. Järjest enam kostab mõtteavaldusi sellest, kuidas kreeditoride pakkumised sunniksid riigi veelgi suuremale kasinusele, viiksid majanduse taastamise lootuse miinimumini ning tõukaksid riigi vaesusesse. Kas Kreeka protestivaim kreeditoride suhtes võib levida üle Euroopa? Kas Kreeka võlasumma on muutunud nii hoomamatuks, et selle tagasi nõudmisele lüüakse käega? Kas tavainimestele tundub, et Kreekale tehakse liiga? Need küsimused hoiavad muidu poliitikavaesel suvel inimeste meeli teravana.

Kreeka aktsiaturuga kokku puutuva investeerimisfirma Etalon Varahaldus investeeringute juht Mikk Talpsepp leidis 29. juunil Delfi Ärilehele antud intervjuus, et Kreeka on alates 2008. aastast kannatanud rohkem kui Ameerika Ühendriigid 1930ndatel Suure Depressiooni ajal. “Sisuliselt Euroopa on pakkunud lahenduseks Kreeka rahva orjastamist ja Kreeka on seda tagasi lükkamas. Tundub, et ülejäänud Euroopa on valimas kättemaksutaktikat. Ilmselt oleks mõistlik Kreeka uuesti jalule aidata, märkimisväärselt võlga kustutada ja leppida sellega, et Kreeka majandus on õpetuseks saanud 7 aasta jooksul märkimisväärse tagasilöögi. Ka igaveseks ajaks virelev Kreeka ei ole Euroopa huvides.”

Nobelist ja New York Times’i kolumnist, president Toomas Hendrik Ilvese suurim ärritaja Paul Krugman oli üks neist majandusteadlastest, kes ka enne Kreeka referendumit julges avalikult välja öelda, et kreeditorid püüavad kreeklasi hirmutada ning nende nõudmised on sisuliselt rahva finantsiline orjastamine. Loomulikult tervitas Krugman referendumi „ei” otsust ning leidis, et tegemist on oluliselt Euroopa demokraatiat tugevdava sündmusega.

„Kreeditorid küll püüdsid seda näidata kui vastutustundetuse võitu ja terve mõistuse kaotamist, kuid Euroopa demokraatiale oleks olnud kohutav, kui nende kiusu- ja hirmutamise kampaania vilja õnnestunuks. Need tehnokraadid on kui keskaegsed arstid, kes nõudsid pidevalt aadrilaskmist, ja isegi kui see tegi patsiendi haigemaks, nõudsid veel aadrilaskmist. Nende tingimustega nõustumine oleks tähendanud Kreekale aastatepikkusi kannatusi poliitika käes, mis ei tööta, ja ei saagi töötada. Ja et oleks selge: kui Kreeka lahkub eurotsoonist, ei tähenda see, et nad oleks halvad eurooplased. Kreeka võlakriisis on võrdne süü vastutustundetul laenu võtmisel ja selle andmisel. Igal juhul on kreeklased oma valitsuste pattude eest juba korduvalt tasunud,” kirjutas Krugman 5. juulil New York Times’is.

Nüüdseks on saanud Kreeka endale uue rahandusministri ning peaminister Tsipras võib rahva mandaadiga läbirääkimiste laua taga istuda palju sirgema seljaga. Eurooplased hakkavad üha enam näitama üles pahameelt kreeditoride ja finantsinstrumentide vastu, on vaid aja küsimus, millal järgmine suure võlakoormaga riikidest võtab vastu samasuguse otsuse nagu Kreeka.

Eesti koalitsioonipoliitikud võivad ju oma nördimust avaldada, aga nagu öeldakse, vox populi vox dei.

Jaga |