Mida sundüürnikud tahavad

Mõistes valitsuse võimetust omandireformi tekitatud probleeme lahendada, asus Tallinna linn otsustavalt tegutsema.Algatati munitsipaalelamute rajamise programm „5000 eluaset Tallinna“, mille peamine eesmärk oli sundüürnike probleemi lahendamine, kirjutas abilinnapea Eha Võrk Kesknädala juhtkirjas 31. mail.

Kohaliku omavalitsusena lasus Tallinnal kohustus sama programmi raames majutada lisaks sundüürnikele ka lastekodust suunatud noori, vangist naasnud kodanikke jm sotsiaalselt hella kontingenti, samuti näiteks erakätesse müüdud ühiselamute elanikke, kes mäletatavasti tulid peredega ööbima linnavalitsusse. Seega sundüürnike enamikku munitsipaalmajade programm ei rahuldanud.

Tagastades elamud 1940. a. nn õigusjärglastele, jättis riik neis seaduslikult eluruumi kasutanud pered ilma võimalusest oma kodu üldistel soodustingimustel tööaastate eest erastada. Niimoodi tekkisid nendesse majadesse sundüürnikud. Oma kodust lahkuma sunnitud sundüürnikele pakkus Tallinn ulualust munitsipaal- ja sotsiaalmajades, vabastades need inimesed reaalsest ohust sattuda n-ö kuuse alla.

Varade tagastamisel õigusjärgsetele omanikele kahjustati otseselt teiste isikute huve ning tekitati uus ülekohus. Kahju, mida seaduse eesmärgipärasel rakendamisel – seadus ei lubanud tekitada uut ülekohut –, ei oleks tohtinud tekkida. Seda tohutut moraalset ja suurt materiaalset kahju, mida omandireformiga põhjustati sundüürnikele ja laiemalt kogu ühiskonnale (hirmuõhkkond, sündimuse vähenemine, tervise allakäik, suur väljaränne jmt), ei ole ükski valitsus seni tunnistanud.

Nüüd, kus riik on saanud uue, sotsiaalsema suunitlusega valitsuse, näevad represseeritud sundüürnikud lootust õigluse võidutsemiseks, sest Keskerakonna programmis on aastaid püsinud lubadus rakendada meetmeid sundüürnikele omandireformi käigus tehtud ülekohtu heastamiseks. Esimese sammuna moodustas uus valitsus peaminister Jüri Ratase juhtimisel omandireformi mõjude ja lahendamata küsimuste analüüsi komisjoni. Üürnike Liidu initsiatiivil koostati aastail 2015–2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. Oma nõude toetuseks koguti ligi 5200 allkirja, mis esitati koos pöördumisega Riigikogule. Pikemalt kirjutas sellest Üürnike Liidu esimees Helle Kalda eelmise aasta 7. septembri Kesknädalas.

Kui varade tagastamine oli meie valitsuse arvates võimalik 50–60 aastat hiljem, siis praegu, mil omandireformi intensiivse läbiviimise ajast on möödunud poole vähem aega ja dokumendid varade tagastamiseks 233 400 isiku nõudega on 140 500 toimikus tallel, saab valitsus suhteliselt kergesti leida lahenduse küsimusele, kust võtta raha sundüürnikele kompensatsioonide väljamaksmiseks – rahaallikaks saab olla seesama maine vara, ja seega varamaksu kehtestamine, nii nagu Brüsselist on meile aastaid soovitatud.

Arvestades omandireformi ebaõnnestumist tervikuna, nagu korduvalt on sedastanud akadeemik Anto Raukas (viimati „Pealinnas“ 15. mail), ja eluasemete tagastamise teel erastamise kohati kuritegelikku olemust, tuleb see protsess õigusriigipäraselt lõpule viia. Võimalik oleks näiteks laenu võtmine riigi poolt, et kompensatsioonid välja maksta. Edaspidi saame järk-järgult laenu kustutada varamaksu rahaga.

Meie inimesed, töökad ja tublid maksumaksjad, kes on olnud kaasatud omandireformi läbiviimisesse ja kelle mitme põlvkonna töö sisaldus tagastatud majade hoidmises üle poole sajandi, ei tohi kauem kannatada paremparteide poliitikute ahnuse ja nõmeduse tõttu.

KESKMÕTE: Varade tagastamisel õigusjärgsetele omanikele kahjustati otseselt teiste isikute huve ning tekitati uus ülekohus.

PEETER TEDRE,

Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

Jaga |