Kuidas arreteeriti Vabadussõja kangelane kolonel Karl Parts ja mõrvati ta poeg Mauricius

08. november 2006


Avaldame 1942. aasta 29. augustil ajalehes "Meie Maa" ilmunud artikli, kus kirjeldati 1940. aasta 6. novembril toimunud kolonel Karl Partsi vahistamist ta talus Voldi asunduses ja tema poja Mauricius Partsi mõrvamist NKVD poolt. Kirjapandu aluseks on see, mida oli üksikasjalikult rääkinud koloneli abikaasa Emilie Parts.

"Kui 1940. aasta suvel kommunistid Eesti seadusliku valitsuse kukutasid, siis kol. Karl Parts tõmbus enesesse. Ta ei sõitnud kuhugi ega külastanud kedagi väljaspool Voldi asundust, pühendades kõik oma vaba aja ja energia ainult põllumajandusele. 1940. aasta sügisel, kui hakkas kehtima kommunistlik maareform, võõrandati ka meie talust ligemale üks neljandik põllumaad.
Samal ajal kui kommunistidel oli teoksil põllumaade võõrandamine, käis Voldi asunduses ja selle ümbruskonnas kõikjal tundmatuid mehi, kes küsisid töölistelt ja talunikkudelt kol. Partsi kohta teateid. Sageli külastasid ka tundmatud mehed kol. Partsi ta enda kodus. Need tundmatud mainisid alati, et nad on olnud kol. Partsiga Vabadussõjas ja teeninud temaga ühes soomusrongide diviisis. Neid külastajaid kol. Parts üldse ei tundnud, mispärast ta ka nendega midagi ei rääkinud. Nagu hiljem selgus, olid kõik need küsijad NKVD agendid.
Nende külastajate ja küsijate varal jõudis kol. Parts veendumusele, et teda NKVD poolt luuratakse ja jälitatakse. Ettevaatuse mõttes ei maganud kol. Karl Parts öösiti enam oma kodus, vaid tuttavate pool.
Kol. Parts tegi ka kindla otsuse, et juhul kui NKVD agendid peaksid ta ootamatult tabama, siis ta ennast elusalt kätte ei anna. Relvad, milleks osutusid sõjaväe vintpüssid ja nagaanid, olid peidetud.
Vahistamise korral pidi keegi relvad peidukohast välja tooma, siis oleks lahinguks läinud. Relvastatud vastuhakust pidid ka teised talusviibijad osa võtma.

6. novembril 1940. a., kui kol. Parts oma talu köögis parajasti puhastas leedripuuseemneid, avati järsku köögiuks. Uksekünnisele ilmusid kaks tundmatut meesisikut, kes küsisid:
"Kas siin elab Karl Parts, endine kolonel?"
"Elab küll! Ma ise olengi!" vastas kolonel täiesti rahulikult.
"Kas teil relvi on?" küsis üks meestest.
"Ei ole!" vastas kolonel.
"Teil aga peab neid olema, sest vallamajas ei ole neid teie nimelt maha kustutatud?!" pinnis üks meestest edasi.
"Mul oli küll kunagi üks nagaan, kuid selle ma andsin kellegi tuttava kätte, kes kaotas selle ära, ning nüüd ma ei tea tast midagi," vastas kolonel tshekistile.
Samal ajal kui üks tshekist usutleb koloneli, on teine tshekist uksest välja läinud. Pärast tema minekut mõni hetk hiljem on kööki kuulda automootori müra, mis kord-korralt suureneb ning siis korraga vaikib rõdu ukse ees.
Uuesti ilmun väljaläinud tshekist tagasi, kuid seekord mitte enam üksinda, vaid NKVD mundris politruki saatel. Viimane käratab kohe kol. Karl Partsile:
"Kus on teie elutuba?!"
"Seal eemal," vastab kolonel trotslikult.
Kogu selle jutuajamise kestel olin ka mina köögis ja tahtsin koloneliga tema tuppa kaasa minna, kuid tshekistid ei lasknud. Läksin kööki tagasi, kuhu vahepeal oli tulnud ka meie poeg Mauricius. Ta tahtis peidust relvi tuua, kuid seda ei saanud teostada õues patrulliva tshekistide autojuhi tõttu.
Mauricius tuli kööki tagasi. Nüüd saatsin mina ta koloneli tuppa ettekäändel, et toogu sealt tööriistu traktori parandamiseks. Mauricius läks. Kui ta tagasi tuli, küsisin talt, mida nad isaga teevad.
"Isa istus oma kirjutuslaua kõrval toolil, kuna tshekistid olid kõikide lauasahtlite sisu ning sängikotist õled põrandale puistanud. Minu tuppaastumisel ega toasoleku ajal nad midagi enda vahel ei rääkinud," lausus Mauricius melanhoolselt.

Aeg venis. Juba olid tshekistid koloneli kabinetis olnud 3½ tundi. Mida nad seal jutlesid või tegid, ei tea. Paksude müüride ja uste tõttu ei kuulnud me midagi, ehkki püüdsime uste taga kuulata.
Läksime Mauriciusega kööki tagasi. Köögis kuulsime koloneli kabineti ukse avamist ja sulgemist, millele järgnes sammude müdin, mis lähenes köögiuksele. Köögiuks avanes praokile, mille vahelt ilmus nähtavale politruki karvane käsi ühes võtmetega. Samal momendil kuulsime ka politruki häält, kes minult küsis:
"Kas teie olete perenaine? Siin on Partsi toa võti!"
Vaistlikult lükkasin köögiukse lahti ja nägin kol. Karl Partsi kahe tshekisti vahel koridoris seismas. Kolonel silmates mind, ütles rahulikult:
"Jumalaga! Lähen nüüd ära. Ega me enam teineteist näe!"
Karjatasin! Minu karjatamise peale jooksid meie lapsed - poeg Mauricius ja tütar Heljo – koridori. Nähes isa tshekistide vahel, ruttasid nad isale ümber, kus nad kogu aeg karjusid. Nuttes ütlesid nad: "Isa, meie ei lase sind minna!"
Tahtsin ka rutata mehe juurde, kuid politruk haaras küljelt nagaani ning sihtis minule. Lükkasin nagaani kõrvale ja tormasin edasi. Nüüd haarasid ka teised tshekistid nagaanid ja hakkasid meie lapsi isa ümbert lahti rebima. Tütar Heljo lõi temale sihtiva tshekisti käe nii tugevasti kõrvale, et viimane karjatas.
Rüselemine koridoris laste ja tshekistide vahel muutus üha ägedamaks. Lapsed ei lahkunud ega lasknud oma isa lahti, vaid hoidsid veel tugevamini teda kinni. Kolonel ise oli täiesti rahulik. Ainult ta lembed pilgud vaatlesid mind ja lapsi. Ta sisemuses oli heitlus: kas hakata vastu või ei? Vastuhaku korral oleks igal juhul kinnivõtjad tshekistid hävitatud, kuid mis oleks saanud siis minust ja lastest?! Ja Karl Parts ohverdas enese minu ja laste eest, sest ta ütles: "Las ma lähen!"

Jooksin kööki, kust haarasin suure seatapmise-noa, millega tahtsin tshekistide õues seisva auto kumme läbi lõigata, kuid väljas valvav tshekist takistas mind seda teostamast.
Kui kol. Karl Parts astus rõdule, siis takistas teda poeg Mauricius. Meie tütre Heljoga maadlev tshekist haaras relva ning tahtis Mauriciust seljatagant lasta. Välkkiirelt pöördus Mauricius ümber, kusjuures nööpis lahti oma kuuehõlmad ning karjus lasta tahtvale tshekistile:
"Kui teie aumees olete, siis laske mind eest, aga mitte selja tagant!"
"Miks te siis takistate Partsi äraviimist!" urises tshekist.
"Kui teie isa ka mõrtsuka kombel öösi ära viiakse, mis siis teie teeksite?!" vastas raevunud Mauricius.
Tshekist, nähes, et koloneli heaga laste käest kätte ei saa, võttis appi pettuse. Nad lubasid lastel kaasa sõita, kinnitades seejuures, et ega koloneliga midagi halba juhtu. Küll aga tuleb mõne päeva pärast tagasi.
Kui kol. Karl Parts oli juba autosse istunud, siis palus ta Mauriciuse käest tüki leiba. Mauricius tõi talle pool pead juustu ja leiba. Ta pakkus ka lauanuga, mida aga tshekist ei lasknud vastu võtta.
Autosse istusin ka mina, kuid autojuht ajas minu ära. Meie poeg Mauricius aeti ka hiljem autost minema. Tütar Heljo sai vaevalt pool kiloreetrit isaga ühes sõita, siis pidi ka tema autost lahkuma. Kuid politruk oli vene keeles ütelnud: "Kui meie ta nüüd kohe maha ajame, siis tuleb poeg järele!"
Minu tütar vene keelt ei mõista, ent selle tõlkis talle isa. Kol. Parts ütles ka tütrele: "Mine ikka, Heljoke, välja. Ega nad sind ikkagi kaasa võta!" Koloneli sõnade järel lahkus tütar autost.

Kui kolonel Karl Parts oli ära viidud, käisin järgmistel päevadel NKVD staabis talle raha viimas, kus aga raha vastu ei võetud. 17. veebruaril 1941.a. käisid veel korra tshekistid meil relvi otsimas, mida nad aga ei leidnud.
30. mail 1941 sain Tartu vanglaülemalt kirja, kus mainiti, et Karl Partsile võib tuua alljärgnevad asjad: prillid ja raha. Vastuvõtmine igal neljapäeval. See oli ka viimane teade kol. Karl Partsist.

Kui algasid küüditamised, siis meie enam kodus ei maganud. Magasime metsas kuni 1. juulini, millal tulime taas koju. Sundkorras pidi minu poeg Mauricius minema mullatöödele – Muugele. Kui Mauricius oli läinud, siis käisid teda taga otsimas valla täitevkomitee esimees Ain, täitevkomitee abiesimees Hugo Aaviste ja hävituspataljoni liikmed Toomsalu ning Elmar Rähn.
9. juulil 1941.a. tuli Mauricius mullatöödelt koju. Rääkisin talle, et teda käidi taga otsimas, misjärel ta siirdus metsa. 16. juulil tuli ta uuesti koju. Vaevalt oli ta saanud kodus olla kolmveerand tundi, kui ta hävituspataljonlaste poolt arreteeriti. Üks arreteerijatest oli Johannes Kalm.
17. juulil sain teada, et Mauricius on tshekistide poolt mõrvatud.
Kui sangarlikud Suur-Saksamaa sõdurid olid vallutanud ja vabastanud Voldi aleviku 25. juulil 1941.a., siis kaevati ka mu poja laip välja, kus ühtlasi selgus, et teda enne mõrvamist on elajalikult piinatud. Sööva happega olid tal käed ja jalad üle kallatud, mille tagajärjel need olid valgeks ja krobeliseks muutunud. Põletusmärke leidus ka vasaku silma kõrval. Kui mõrvarid teda piinasid, siis olid nad tal enne käed peenikese nööriga selja taha kinni sidunud kahest kohast. Surmav lask oli lastud keset laupa.
Millegipärast olid mõrvarid Mauriciuse pärast mõrvamist Eesti lipuga kinni sidunud. Silmi, rinda ja puusi katsid puruksrebitud rahvusvärvid…"

Teksti valmistas taasavaldamiseks ette Ralf R. Parve



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)