Vabariigist diktatuuriks

Briti kuninglikud pulmad viisid mõttele, et kõik ei pea olema ostetav ja müüdav. Presidendivalimised Eestis ja Lätis viitavad demokraatia erastamisele. Olari Taal unistabki juba „heast diktaatorist". Mida õpetab meile vabariikliku korra kriis ja krahh Roomas ca 2000 aasta eest? Eestiga on palju sarnast.

Juuli - kuu Julius Caesari auks

Alates vabariigi kehtestamisest 509 eKr pidi iga Rooma kodanik esimesel võimalusel esimese ettejuhtuva relvaga monarhiks püüdleja tapma. Caesar (13. juuli 100 - 44 eKr) oli kuulutatud eluaegseks diktaatoriks ja imperaatoriks, ülempreestriks ja jumaluseks. Ta istus kuninglikus purpurtoogas kuldsel troonil. Marcus Antonius pakkus talle kuninga diadeemi ja rahvas karjus vaimustuses: „Elagu kuningas!" Caesar aga loobus sellest, ja rahva vaimustus kasvas veelgi.

Kuu aega hiljem tapsid vabariiklikud senaatorid ta avalikult Senatis. Rahvas võttis teate vastu algul külma vaikusega, kuid Caesari matusetuleriida juurest mindi tema reeturitele kätte maksma. Kodusõja vabariiklased kaotasid, Caesari mõrtsukad leidsid halva lõpu. Suurmehe surma järel tundus rahvale, et päikesevalgus nõrgenes, ja usuti, et Caesari hing muutus taevatäheks. Võim läks 500 aastaks keisritele. Kuidas rahva meelsus nii järsult vastupidiseks muutus?

Caesar oli linnriiklikku valitsemiskorda muutnud vastavaks suurriigi vajadustele. Lõpetades vallutatud alade hävitava paljaksriisumise, andnud linnadele laialdase omavalitsuse ja jaganud provintsides heldelt Rooma kodakondsust. Need seadused jäid püsima riigi lõpuni. Diktaator oli kaotanud veriste kodusõdade ja mässude põhjused, sõjaväelaste palka kahekordistanud. 80 000 peret said kolooniates maad, väga paljudele jagus tööd ka kodumaal. Võlgnike olukorda leevendati. Vaestele jagati raha - Caesar pärandas neile 300 sestertsi hinge kohta. Diktatuur suutis rahuldada kõigi vabade kihtide vajadusi, taastada osaliselt keskklassi, ning riigi eluiga pikenes veel poole tuhande aasta võrra. Meil kehtiv kalender ei erine Caesari kehtestatust ühe aasta piires enam kui mõne minuti võrra.

Parim riik parima rahvaga

753 eKr väikese talupoegliku linnriigina Tiberi kaldal alustanud Rooma suutis vallutada kogu Itaalia ja Vahemere-ümbruse tänu sellele, et riik ja rahvas olid üks rahva asi (res publica). Inimesed ja riik andsid vastastikku kõik mis suutsid. Kõrgeim väärtus oli isamaa (patria), sest see andis inimesele tüki tasuta eramaad riigi ühismaast (ager publicus). Maatuid oli vähe. Kõiki koormisi ja hüviseid jaotati vastavalt võimetele ja vajadustele. Kõik olid osalised poliitikas. Kodanikult nõuti lugematuid voorusi ja inimeste vahel valitses usaldus.

Sarnane oli ka Eesti riik Vabadussõja ajal, kui isamaa heaks polnud ükski ohver liiga suur, sest riik lubas kaitsta maaomandit. Praegu sunnitakse meile peale õhukest riiki ja minimaalseid kohustusi.

Kodumaa lõpeb oma krundi või talu piiridega. Kreeka ajaloolane Polybius, kes oli Roomas elanud ja riigi olulisi sündmusi jälginud, väitis, et Rooma edu tagas täiuslik riigikord, mis oli segu monarhiast kahe valitava konsuliga, aristokraatiast rahva parimatest ja väärikamatest mittevalitava Senatiga ning demokraatiast rahvakoosolekutega, kus valiti tähtsamaid ametikandjaid. Polybiusele olid teoreetilised skeemid võõrad. Linnriik oli võimalik ainult rahva osaluse ja võrdõiguslikkusega, mille tagasid eramaa ja riigimaa koos. See tingis ranged kombed ja kangelaslikkuse, mis on kodanlusele võõras. Esikohal olid riigi huvid, mitte isiklikud huvid, ja riigi heaolu. Rahvas allus Senatile „nagu ihu hingele".

Ajad muutuvad ...

Kõik pöördus vastupidiseks peale Puunia sõdu (264-164 eKr), mille käigus saadi nii palju orje, et vaba töö muutus mittetasuvaks ja häbiväärseks. Palgatööd nimetas Cicero räpaseks ja vabale inimesele väärituks. Riigi üks alus - sõjavägi - oli algul rahvakaitsevägi, kuid siis tuli hakata pika kodunt eemaloleku hüvitamiseks stipendiumi maksma, ja konsul Marius muutis sõjaväe 107 eKr palgaarmeeks, kuhu võeti ka vaeseid raha teenima. Seetõttu oli Caesari sõjaväeline diktatuur demokraatlik, osa veterane sai ka maad.

Rooma ajalugu tunneb palju kohutavaid kodusõdu ja ohtlikke riigipöördekatseid. Kõige põhjalikuma Rooma ajaloo kirjutanud Titus Livius sai aru, et nende põhjuseks oli maajagamine. Vallutatud aladest muudeti 1/3 „rahvamaaks" ja selle eest tuli tasuda maamaksu. Välismaine vili tuli odavam, ja suurem osa Itaalia maast jäi sööti. Seepärast ei olnud ka vaestel enam tööd. Kuna osa eramaast oli maksuvaba, ei läinud maa käibesse. Eliit oli selle vastu, et riik harimata maa välja ostaks ja rahvale harida annaks. Caesaril õnnestus maaküsimus osaliselt lahendada.

Juba Cicero väitis, et „riigid on rajatud peamiselt sel eesmärgil, et kaitsta eraomandust". Samas pidas ta Rooma riiki rahva varaks (res publica - res populi). Vastuolude lahendust nägi ta üksnes esivanemate moraali ja kommete taastamises ning lõpuks langeski oma poliitilise kanapimeduse ohvriks. Kommete reformist piisanuks ka Caesari toetaja, ajaloolase Sallustiuse arvates. Caesar oli ainus, kes taipas, et muuta tuleb kogu ühiskonda ja poliitilist korda.

Raha ja vabadus

Jätame kõrvale orjade massilised ülestõusud, mis Spartacuse ajal haarasid juba suure osa Itaaliast ja purustasid valitsusväed, ning vaatame vabade omavahelist võitlust, mida peeti muu hulgas ka orjade pärast. Caesar tõi neid Galliast vähemalt pool miljonit, kellest osa kasutati äraostmiseks. Diktaatori tiitlisse kuulus ka „vabastaja" ja Caesar oli alustanud kodusõda „enda ja Rooma rahva vabastamiseks käputäiest inimestest", pidades silmas eliiti kuulunud oligarhe. Viimatinimetatute lipukirjaks oli „vabadus" ja „vabariik", ning Caesari tapjad tahtsidki taastada vabadust ja vabariiki.

Caesari järglane, ainuvalitseja Augustus ütles: „Ma tõin vabariigile vabaduse", tehes ühe kandidaadi poolt hääletamise ja valimistest osavõtu sunduslikuks. (Samasugune süsteem kehtis meil kogu nõukaaja, kui riigikorraks oli formaalselt vabariik.)

Rooma kuldne aeg koos kogukondlikkusega oli kadunud ning võim ja rikkused koondunud rikka eliidi kätte nagu meil praegu. Nad suutsid ära osta rahva, samuti rahvakoosolekuid ja poliitikuid. Vaatamata karmidele seadustele tehti seda isegi avalikult väljakutel rahalaudade taga; rahva kostitamine ja vaatemängude korraldamine olid norm. Egiptusest tulles jagas Caesar raha. Rikkad ostsid ja müüsid terveid riike ja rahvaid. Sulla diktatuur (83-79 eKr) viis rahva kunagise kõrge moraali päästmatult alla. Moodi läks luksus, mille vastu anti asjatult seadusi. „Kodanik hakkas eelistama raha kõigele muule ja voorus jäi müntide varju" (Horatius). Suure sotsiaalse ebavõrdsuse korral, kui puuduvad sotsiaaltagatised, saab demokraatiat ainult mängida.

Uued ajad, uued kombed

Cicero andmetel virelesid vaesuses pooled elanikest ja vaesuspiiriks luges Juvenalis 20 000-sestertsist varandust. Ausaid ja õigeid oli vaeste hulgas väga vähe, kuna puudus pani mõtlema, kust kasu saada, väitis Cicero. Nad ei hoolinud ei endast ega riigist, lisas Sallustius. Cicero ise kartis vaeste ehk pleebsi revolutsiooni. Clodiuse reform tagas vaestele tasuta vilja 500 aastaks, esialgu sai 300 000 inimest 1,5 kg vilja päevas. Aga riided ja korter? Lastest nad ka ei hoolinud. Raha eest olid vaesed valmis ka mis tahes individuaalseks kuriteoks, sh valevandumiseks kohtus, mis muutis õigusemõistmise mustaks asjaks. Eeskätt lihtrahva hulgas hakkasid levima Ida usundid, müstika, maagia, imed ja astroloogia; valitsevat riigiusku vaevalt et keegi tõsiselt võttis, ka mitte eliit. Kuna kõrgema võimu kandjaks oli rahvas, tekkis enne valimisi valijate äraostmise tõttu rahapuudus ja pankurid-liigkasuvõtjad tõstsid laenuprotsente. Võlaprobleem ja maksejõuetus halvas kõiki kihte, olles Catilina vandenõu (63 eKr) ja Clodiuse kardetava mässu (52 eKr) üks põhjusi. Caesarile tagas otsustava edu Gallia sõjas röövitud kuld, mis võimaldas olulisemad vastased üle makstes lihtsalt ära osta. Tema kätte langes ka riigikassa.

Moraal ja inimesed olid muutunud, lokkasid pahed. Eriti ohtlikuks peeti omakasupüüdlikkust (avaritia), mis meile on iseenesestmõistetav. Austati ainult raha ja seetõttu tallati voorus jalge alla, kirjutas Sallustius Caesarile. Ta unistas isegi raha kaotamisest ja Caesar kiitis germaanlaste kommet maad ümber jagada, mis välistas raha. Kõik maailma ja Eesti parempoolsed teevad ühe vanaajast tuntud vea - „ahnus võidab mõistlikkuse" (vt Joseph E. Stiglitz. Vaba langemine, 2011).

2000 aastat hiljem

Balti riikides toimus pärast esimest iseseisvumist koos taluühiskonna lagunemisega kiire areng demokraatiast diktatuurini, nagu kogu Kesk- ja Ida-Euroopas. Enne arreteerimist kirjutas president Päts Soome saadikule Soome-Eesti kuningriigi unistusest. Praegu kirutakse meil jälle kildkondlikkust ja isiklike huvide eelistamist rahva omadele, nagu polekski individualism kodanliku ühiskonna nurgakivi. Hea riik arvestab kõigi huvidega, meil aga on elu põhimõtteks „las vaesed maksavad". Sõna „partei" (ld  pars) tähendab Cicerol ühe isiku, mitte maailmavaate pooldajaid, ja see on meilegi tuttav. Lätis ei saa parteid riigilt raha, ja siis tuleb raha oligarhidelt, kel on taskuerakonnad, kes määravad ka presidendi, toimugu see Seimis või loomaaias. Enamik Baltikumi valijatest ei saa aru, et nad on juba kaks aastakümmet hääletanud iseenda ja oma rahva eluliste huvide vastu, lastes end ära osta lamepopulistlikest valedest.

Roomas teati, et ahnus ja vaesus pimestavad mõistuse. Kehvem rahvas valis oma huve kaitsma kaks rahvatribuuni, kes said tagasi lükata iga seaduse, kui see kahjustas plebeide huve. Meil nõutakse Riigikogu liikmetele madalat palka, unustades, et Rooma senaatorid ja kõrgemad ametnikud töötasid rahva heaks tasuta. See eeldas suurt rikkust ning tingis äraostmise ja korruptsiooni.

Lätlased taipasid rõõmustada, et uus president Andris Bērzinš saab riigis kõige kõrgemat pensioni ja on võinud pankurina midagi vanaduspõlveks kõrvale panna. Riias kerjavad pensionärid, käes plakat teabega, kui kaua nad nälginud on.

Meie eetikute ja usuinimeste lootused on lapsemeelsed. Soovimata midagi teha nälgivate laste heaks, tahab Liisa Pakosta seadusega panna vanemad lapsi armastama.

Lastekaitseseadus § 59 1. 1 nõuab abivajajast teatamist, mida keegi ei ole teinud. Caesari moraalireformi järel kirjutas Ovidius, et häbi, õigluse ja truuduse asemele on astunud pettus, julm vägivald ja üliõel rahaahnus. Maailma tuntumaid moraliste Seneca  (4 eKr - 65) mahitas keiser Nero jälki roimi ja ajas võimurina kokku riigi ühe suurima varanduse. Roomas tehti sellistele tihti riigikassa täitmiseks ots peale, ja ega Hodorkovski käsi Venemaal palju paremini pole käinud. Vene rahva enamusele on demokraatia p**akraatia.

Milleks loota seadustele? Parempoolsed muutsid riigi taastamise ajal - kui Cicero sõnu kasutada -  „suurima õiguse suurimaks ebaõigluseks". Roomas sõltusid inimeste kohustused nende varanduslikust klassist, nagu oli olnud ka Ateenas. Vaeste päralt olid tasuta leib ja vaatemängud (panem et circenses). Cicero meelest teeb meid inimesteks haritus (humanitas).

Haridusminister Jaak Aaviksoo suur idee anda tasuta kõrgharidus neile, kes täidavad õppekava täismahus, tähendab tasuta hariduse andmist neile teiste arvel, kes ei suuda oma lastele õpingute ajaks ülalpidamist tagada ja kelle lapsed peavad tööle minema. Põhiharidusest piisab mõistmaks, et see lõikab läbi enamiku noorte unistused eneseteostuseks nagu vikat jaanieelset heina.

Olari Taal soovib Eestile head ja tarka diktaatorit (PM Arter 14.02.09). Caesarism oli äärmuslik despotism koos äärmusliku demokraatiaga (W. Roscher, 1892).

Kas ka meil nii hästi läheb?

KARL LUST

[esiletõsted] Suure sotsiaalse ebavõrdsuse korral, kui puuduvad sotsiaaltagatised, saab demokraatiat ainult mängida.

 Hea riik arvestab kõigi huvidega. Meil on elu põhimõtteks „las vaesed maksavad".

[pildiallkiri]   Gaius Julius Caesar oli see mees, kes omal ajal kehtestas Rooma riigis näiva demokraatia asemele diktatuuri. Tegelikult tähendas see aga võimu äravõtmist käputäielt rahvast röövivatelt oligarhidelt.

Jaga |