Alguses vali valgus!

OLEV RANDMA,      28. juuli 2004


Hiljem võib ju veel valida, kuid tee alguses peab olema valgus ja selgus, mida tahame ja milline kord peaks valitsema – muidu juhtub jälle nii, et teeme midagi ära ning pärast imestame pimedas vihas, et kust see soovimatu elu tuli ja kas me sellist Eestit siis tahtsime?

Valikuvõimalusi on palju ja valida on raske, õpetajaid on veelgi rohkem ning kõik tahavad olla ainuõiged. Mida siis teha – kas see võrrand ongi lahendatav? Kummaline, kuid on ja üsnagi lihtsalt. See ongi suurte asjade omapära, et lahendeid on raske märgata, sest need on nii lihtsad. Ainuüksi sellepärast võidakse neid mitte tunnistada – just nagu olnuks suur vaev lihtsa lahendi leidmiseks asjatu, mitte vaeva vääriline.

Südametunnistus, see imevägi
See on vägi, mis aitab teha arukaid otsuseid ja elada nende järgi nii, et teooria ja praktika kokku langevad. Kui sõnad ja teod lähevad lahku või teooria ja praktika käivad kumbki omaette, juhtub ikka nii, et tegemist on rumalusega. Jumal, Looja, lõi inimese oma palge järgi, mis äraseletatult tähendab, et inimene on loodud loojaks. Õige elamine on selline, et "… ta vaatas üle selle, mis ta teinud oli ning nägi selle hea olevat ning tundis sellest heameelt".
Miks meil sunnitakse inimesi vastumeelsetele erialadele – kas eesmärgiks on sunnitöö või hoopis madal tööviljakus? Loodus teab kõige paremini, milliste annetega inimesi parasjagu vaja on. Juhid, kes seda ei mõista, on üsna rumalad, neid ei tohiks võimu juurde valida. Miks valitud pead muretsevad madala iibe pärast? Sellist probleemi ei teki, kui elu on ilus, siis võib tekkida liigse iibe probleem. Tuleks õppida valima. Enne seda aga õiget ära tundma.
Vaimupimeduses võib vägivaldselt peale sundida kristlust, mille peamine sisu on ülim armastus – tule, taevas, appi! Vaimupimeduses võidakse arvata, et demokraatia ehk rahva võim on erinevatele rahvastele ühesugune, mistõttu Lääne-Euroopa röövriikide demokraatia on paslik ka Eestile.
Oli üks "sotsialistlik" riik, mille juhid ei olnud teadlikud, et sotsialismi põhitunnuseks on sotsiaalne õiglus, seetõttu ehitati päeval kommunismi ja öösel äärelinnades individualismi.
Nüüd on meil hulgi kõrgharidusega inimesi, kes enda sõnul on elanud kommunismiajastul ja kellele see sugugi ei meeldinud. Niisuguseid sõnavõtte edastavad telekanalid pea iga päev. Kas see ongi euroopalik kõrgharidus või ehk hoopis kõrkharidus, mis on küll ülimalt euroopalik? Kiirustamine koos sellest tuleneva pealiskaudsusega on samuti Euroopa leiutis – eurooplasel on ka haua äärel kiire. Kahju on kuulda iseenda valikutes pettunud inimeste kibedust, kuid "plats puhtaks-kampaania" tagajärg ei saanudki olla teistsugune. See ongi pimedas vihas ärategemise palk. Rahvas sai, mis tahtis – peremehe, tasulise hariduse, kalli arstiabi, hariduse valituile, lääne järgi ahvimise …

Sihid jäid seadmata
Häda on selles, et ei osatud anda hinnangut situatsioonile, milles viibiti, ega seada sihte, oma tahtmisi formuleerida, ega taibatudki, kui täpne nendes asjades peab olema. Sihid olid määratud huupi. Polnud aimugi, mida on vaja teha soovitud tagajärgede saavutamiseks. See ongi peapõhjus, miks nüüdisajal korduvad ja jäävadki korduma mineviku vead – kord-korralt rängemalt, kuni ükskord tõelised põhjused ning põhjuse ja tagajärje seos selgeks saavad. Seepärast on ülitähtis käsitleda lähiminevikku ausalt, ilma tendentsliku ilkumiseta, püüdlemata suurriikide omakasupüüdlikku kiitust ära teenida.
Ei saa elada nii, et palvetame kirikus ja pärast teeme täiel rinnal pattu ning siis jälle kahetseme. See on kiriku suurim viga. Tegelikult on taevane elu ja maine elu ühe ning sama elu võrdväärsed osad. Ülimat armastust ei tule käia üksnes kirikus kummardamas, vaid ka väljaspool kirikut igapäevaelus rakendada, s.o armastusega elada – ainult nii viib jumalik tarkus meid edasi.
Elus on vaja rakendada kõiki (kooli-, elu-, usu- jne) tarkusi – see on õige tegu. Valida tuleb nii, et pärast valiku ülevaatamist näeme selle hea olevat ja enda tegudest heameelt tunneme. Kui tahame kapitalismi, siis lepime väiksemate palkadega, sest nii jääb kapitalistile rohkem kasumit, mis ongi ju kapitalismi eesmärk. Kuid meie tahame ka sotsiaalset õiglust.

Meeleparandus aitaks inimest
Südametunnistuse Koda on välja töötanud humanismi kontseptsiooni ning üleskäigu filosoofia, mis põhineb meeleparandusel, loovusel ja südametunnustusel. See ühendab teaduse, religiooni ja arukuse ning õpetab neid kõiki igapäevases praktikas rakendama. Senini on aga otsustajateks valitud sellised inimesed, kes meie häält kuulda ei ole tahtnud.
Humanistlik ühiskond on inimesekeskne, kusjuures ei unustata, et inimene on osa loodusest. Igasugused institutsioonid on elavast loodusest, sealhulgas inimesest madalamad. Humanistlikus ühiskonnas on võim allutatud vaimule, enam ei eksisteeri vaimust lahusolevat võimu – isegi mitte kohalikul tasandil. Kogu toodang kuulub põhjalikule ümberkorraldamisele, kuna praegune tarbimistava on ellu kutsunud ülitotrad tooted.
Euroopas vast ei toodetagi üldse midagi ajastu väärilist. Eurooplane kummardab rämpstoitu, ebatervislikku elukeskkonda, asjaajamist, hävingut jne. Eurooplane teeb lihtsa keeruliseks, arvates, et ta on midagi suursugust korda saatnud ning nõuab toore jõuga endale tunnustust. Maailm vajab eeskujuks arukat, loodushoidlikku tehnoühiskonda. Lihtsalt asjaajamine on asjatu. Meil on arukas valida arengutee, mis on Euroopa Liidu siseselt küll raskem, kuid ikkagi võimalik ja vajalik.

Autorist:
Olev Randma, sünd 1951;
tehnokraat – filosoof, teosoof;
põlualune;
Südametunnistuse Koja asutaja;
humanismi kontseptsiooni ja
üleskäigu filosoofia arendaja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)