Tähelepanekuid ilmast ja elust 2016. aastal

Ilmajuttu võiks alustada kõige enam räägitud 1967. aasta tormist, mil tuulekiirus küündis üle 30 m/sek.Rekordid jäävad ikka meelde, neist räägitakse aastaid. Mäletan, et selle orkaanimõõtu tormiga tuli sõita Tartusse sisseastumiseksamitele. Eriti räsis torm Läänemaad. Liinibussi oli muretsetud kahemehesaag, et teele langenud puid saaks kõrvaldada. Kuusikul olnud tuulemurdu tean aastaid.

Üks viimaste aastakümnete külmemaid talvesid oli 1987, mil naelapead kiiskasid toaseinas – külma oli üle 30 kraadi. Samas 1987. aasta august oli üks vihmasemaid – jõgi ajas üle kallaste. Sai mõeldud, kui raske ikka on Vigalas kartuleid kasvatada, vilja koristada ja maad künda.

Mullune jaanuar oli aasta külmim kuu, keskmise temperatuuriga -8 kraadi. Lund jätkus, teid aeti lahti neli korda. Aga seevastu veebruar oli üks soojemaid talvekuid aastate vältel, keskmise temperatuuriga +1. Juba jääminek Velise jõel algas 10. veebruari paiku. See oli hea enne, et ei tule kevadist üleujutust, ja oligi nõnda. Järgmisena võib nimetada kuiva maid, kui sademehulk oli pool normist, ja põllumehed pidid kiirustama, et kevadkülv ei jääks kuiva kätte. Paljudelt põldudelt tuligi oodatust väiksem saak.

Siia võib lisada tõsiasja, et merelise kliimaga aladel polegi ühtlast ilmastikku.

14. mail Pärnumaal Munalaiu sadamas toimunul Räimevestil sadas „padukat“; osa külastajaid pööras juba sinna minnes kodu poole tagasi. Juunis (10-ndal) oli külm maas, „võttis kartuleid“. (Kuusiku on Rapla maakonna külmapoolus, jõgede kallastel ei pääse külm võimutsema.) Kuid ajajooksul kartulite kasv ikkagi taastus.

Pikk traditsioon on korraldada Vängla küla jaanituli 23. juunil. Ilus õhtu oli; mäletasime varasemast ajast vihmaseid jaanipäevi.

Suvel idatuuled mõjutasid Läänemere taset. Laevaühendus Hiiumaaga oli häiritud. Lõpuks leiti, et sadamat tuleb süvendada. Mandril vahel mõtled, kuidas küll sellise arusaamiseni jõudmiseks kulub niipalju aega. Uus Hiiumaa laev „Leiger“ on 20 sentimeetrit väiksema süvisega kui „Regula“.

Külaekskursiooniga (6. juulil) Kihnu sõitmiseks ja avatud talude päeval (24. juulil) olid ilusad, mittepalavad ilmad. Nende vahele mahtus meilt mitte kaugel, kõigest Vändras tegutsenud tornaado, millised tavaliselt möllavad teisel pool maakera.

Juuli oli aasta kõige soojem kuu. Hiljem hakkasid peale sajud, neid jätkus ka augustikuusse. Eriti sajune oli 13. august, mil peeti Vängla küla 460. aastapäeva. 18. augustil oli jões suurvesi. Kui kuuleme suurtest sadudest, siis on suurvesi linnades, kus kanalisatsioon nii kiiresti ei võta vastu sellist veekogust (üleujutas Tartus, Tallinnas ja Rakveres).

Septembris oli vähe sademeid, ilm ei seganud põllutöid ning päikesepaistet oli enam. Esimene lumesadu tuli 25. oktoobril, samas üks selle aasta vihmasemaid päevi oli 28. oktoober. Siia juurde võib lisada, et osaga Vängla küla rahvast olime siis Tallinna Linnateatris ja vaatasime etendust „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“. Meeldejääv seos!

Aasta lõppes eriliselt sooja detsembriga, eriti soe oli aastalõpp 6-kraadise plussiga.

Ilmast on ikka alatasa juttu, Velise jõe ääres on seda enam tähelepanekuid. Põllumehele, eriti viljakasvatajatele polnud 2016. just kõige parem saagiaasta. Oli kohti, kus ikaldunud kevadkülv võttis lootuse või üleujutus ei andnud võimalust. Viimase näite juures tahaks öelda: maad tahavad Eestis parandamist; see hakkas silma Tartumaa põldudel laiunud veeloike vaadates, kui 26. novembril ERM-i sõitsime.

Lehelugejaile head looduse jälgimist!

Tähelepanekuid jagas JAAN VISKA, toetudes oma märkmetele ja ilmastiku ülevaatele.

Jaan Viska on Vigala valla aukodanik ja volikogu liige. Ta lõpetas (1972) Eesti Põllumajanduse Akadeemia insener-hüdrotehniku kvalifikatsiooniga ja (1995) Tallinna Pedagoogikaülikooli. On töötanud Vana-Vigala põhikooli ja Haimre põhikooli direktorina ning õpetajana Kivi-Vigala põhikoolis.

Tekst foto juurde:

Vana-Vigala sild Rapla maakonnas Silla–Jädivere teel oli ilmade ja tegemiste tunnistajaks ka 2016. aastal, kui silda renoveeriti. 1912. aastal Vigala (Konuvere) jõele ehitatud 5 m laiune sild sai nüüd 9 meetrit laiaks. Esimesel ehitamisel ei teatud midagi „aluspõhja uurimisest“, nagu poleks olnud teada, et 1772. aastal vajus ehitatav mõis jõkke.

Pärast esimest sillaehitust kaldad vajusid. Silda remonditi mitmeid aastaid, maalihete toime tõttu lammutati sild 1950. aastate lõpul. Siis 1966. a. märgati jõesambad süvistada 12 meetri pikkustele raudbetoonvaiadele, niiviisi sild taastati. Nüüdse renoveerimisega kaotati jalakäijate kõrgendused silla äärtel. Kaks äärmist jõesammast ümbritseti liivaga ning pealmine pind kaeti betooniga. Silla avaus läks küll väiksemaks, kuid jõe kõrgete kallaste olemasolu korral oli see võimalik. Sillast kui 2016. aasta suurimast ehitisest Vana-Vigalas sundis rääkima fakt, et naaberküla Teenuse oli varasemalt avanud oma silla. Kerkis küsimus: kas ka Vigala inimesed põlistasid tehtut inimpõlvedeks? Tuli öelda: eks see ole argikultuuri küsimus, kas märkame ja hindame tehtut.

Tõepoolest, me sõidame üle sildade ega märkagi neid üle jõgede viivaid ehitisi. Õnneks sunnib muutuv ilmastik ümbritsevale tähelepanu pöörama ja jälgima, mis toimub Päikese all 2017. aastal.

Jaga |