Mis võib oodata Eestist minevaid rändlinde?

Sügise saabudes valmistuvad meiltki paljud rändlinnud pikaks, raskeks ja ohtuderikkaks teekonnaks soojadesse maadesse. Veidi üle 700 linnuliigi elab meie kliimavöötmes ja üle 600 neist lendab talvituma pesitsuspaikadest kaugel. Enamik laululinde peatub Vahemere-äärsetes Euroopa riikides, kus on pehme talv, palju toitu. Kuid kaugeltki mitte kõik neist ei pöördu koju tagasi.

Ornitoloogide andmeil kõige rohkem hukkub veelinde, sest neile peetakse jahti nii sportlikust kui ka töönduslikust huvist. Aga väikesed laululinnud ja varblaste sugulased? Kujutage ette – neilegi, kes pakuvad inimestele rõõmu ja naudingut oma lauluga, peetakse Vahemeremaades jahti.

Üks pealtnägija on kirjutanud, kuidas teda hämmastas põllul aeglaselt koos koeraga kõndiv mees, püss käes. Tundus imelik: kas tõesti käib elamute lähedal jaht? Kellele? Ootamatult tõusis koer tagajalgadele ja tegi hüppe. Otse tema nina eest tõusis lendu väike kohkunud lind, kelle lühilennule tegi lõpu püssipauk. Koer tõi peremehe juurde jahisaagi– väikese verise suletombu. Tapeti liha pärast, mida võis olla 20–30 grammi! Tuleb välja, et Vahemeremaades nauditakse kõigi kulinaariareeglite järgi valmistatud delikatesse ööbikutest jt laululindudest.

Portugalis, Hispaanias, Prantsusmaal, Maltal, Liibüas, Küprosel jm püütakse ja tapetakse igal aastal miljoneid sulelisi. On see barbaarsus? Tavaliselt väidetakse, et see on sealtkandi traditsioon. Hispaanias püütakse igal aastal 30–40 miljonit rändlindu. Selleks on tuhandeid spetsiaalseid jahimaja. Itaalias püütakse võrkude abil 40 miljonit lindu, aga 30 miljonit saadakse kätte spetsiaalse liimiga, mida määritakse puu- ja põõsaokstele. Prantsusmaal pannakse paljusid laululinnukesi nuumamispuuridesse ja nende elutee lõpeb köögis.

Muidugi on laululinde kaitsvaid seadusi neiski maades, kus selline jahipidamine traditsiooniks. Kuid paljudes riikides õigustatakse väikelindude hävitamist ettekäändega, et need tekitavat kahju põllu- ja aiasaagile. Mõni aeg tagasi püüti Hiinas hävitada kõik varblased, kuid hiljem oldi sunnitud importima varblasi, sest kahjurid tegid nii põldudel kui ka aedades põhjaliku hävitustöö.

Lindude arvukus kahaneb ka merede ja ookeanide vete reostatuse tõttu – hävivad nii linnud kui ka kalad. Kajakatest on saanud maismaa- ja prügimäelinnud. Paar aastakümmet tagasi pesitsesid meie põldudel kiivitajad, kelle naabruses oli lõokestel turvaline pesitseda, sest kiivitajad on kollektiivse hoiakuga ja ründavad üksmeelselt iga soovimatut külalist nende pesitsusalal. Aga siis tulid kajakad ja tõrjusid kiivitajad minema. Kajakatel oli põldudel pidu…

Tahaks teada, kas meil siiani toodetakse ja müüakse alaealistele mängimiseks õhkrelvi, millest on lastud nii inimeste kui ka ühissõidukite pihta? Väide, et neist tapeti varblasi, otsekui peaks õigustama niisuguste laskeriistade omamist.

Meenub, et esimese Eesti Vabariigi ajal ennustas üks tuntud selgeltnägija: „Pole enam kaugel see aeg, kui inimesed ei kuule enam linnulaulu. Taeva all lendavad vaid teraslinnud.“ Kas selline tulevik juba lähenebki?

Ermilde Aasmäe, kirjasaatja Harjumaalt

Jaga |