Enn Eesmaa poliitiline valik sundis Mihkel Muti Isamaaliidust välja astuma

URMI REINDE,      11. detsember 2002


Mihkel Mutt (49) oli kultuurirahva ajalehe, mida rahastatakse maksumaksja raha eest, peatoimetaja alates 1996. aastast. 1998. aastal astus ta Isamaaliitu ja oli kuni viimase ajani ka oma partei juhatuse liige. Viimastel kohalikel valimistel oli ta Haapsalus Isamaliidu esinumber ja valiti sealt ka kuurordilinna volikokku. Sellelt kohalt taandumisest ei ole Mutt veel teatanud.

Laupäeval, 7. detsembril, kui Isamaaliit valis oma esimeheks Tunne Kelami, teatas Mutt oma väljaastumisest parteist, põhjendades seda BNSi andmetel järgmiselt: "See otsus sündis eetilisest õigusriiklusest. Kultuuriinimesena kuuluksin ma Isamaaliitu edasi."

Kesknädal oli ette valmistanud materjali, mis ilmub tänase lehe 6.-7. leheküljel, ja mis räägib muuhulgas ka sellest, et Eesti ainus kultuurileht on tänu Mihkel Muti parteilisele kuuluvusele peaaegu suletud kõigile muudele mõtteavaldustele, mis ei lähe kokku isamaalise nägemusega Eesti ja maailma asjust. Olgu selle tõenduseks kas või Rein Ruutsoo ning Jaak Alliku rasked pürgimused selle lehe veergudel avaldamist leida. Rahulolematust on avaldanud ka muud inimesed, eelkõige aga lugejad, kes üksteise järel on loobunud kunagi nii asendamatu ajalehe tellimisest ja isegi lugemisest. Kõige kurvem, et tegemist pole siiski avalikult Isamaaliidu väljaandega, vaid lehe väljaandmiseks tuleb raha riiklikest kultuurirahastamise vahenditest.
On imekspandav, et "eetiline õigusriiklus" tabas Mutti alles siis, kui Isamaaliit oli sunnitud lahkuma võimuparteide hulgast. Üle nelja aasta üldhuvitavat ajalehte peatoimetada ja samal ajal parteilist liini ajada oli seni järelikult väga eetiline.

Millegipärast ei jäänud oma töökohale edasi näiteks seesama Enne Eesmaa, kelle keskerakonnastumine tekitas riigis juba nädala kestnud hukkamõistutormi. Kuni selleni välja, et ajakirjanike juhtõpetaja Marju Lauristin annab Aktuaalses Kaameras Eesmaaa tegelikult ju südametunnistuse vabaduse ilmingule demokraatlikus riigis naljakalt range hinnangu: Eesmaa-sugustel tagasiteed ajakirjandusse ei ole!
Samal ajal ei märka lugupeetav meediaprofessor ja pikaaegne poliitik, et ta isegi on ju jätkanud ajakirjanike koolitamist mõõduka õppejõuna ning tema koalitsioonipartnerid olid ajakirjanikud-tublid isamaaliitlased Jaana Padrik ning Mihkel Mutt. Ei mäleta, et Padriku lahkumine riigiraadiost isamaistesse ridadesse oleks Lauristini avaliku meelepaha põhjustanud või et Muti jätkuv töötamine Sirbi peatoimetajana oleks toonid kaasa kommunikatsiooniteoreetiku süüdistuse sellise jätkamise ebaeetilisuses.

Siit ei järeldu muud, kui et kõik võivad igale poole astuda, ainult mitte Keskerakonda. Või et kõik võivad töötada nn sõltumatus ajakirjanduses, välja arvatud need, kes kuuluvad Keskerakonda.. Tuletame meelde ka Eesti Ekspressi haiglast etendust ühe tütarlapse "hukkamistseremooniast", kui selgus, et ta oli 15astasena kirjutanud avalduse astumiseks Keskerakonda (sic!). Kas mäletate täna veel noore kirjaneitsi nime, kes toona teistele hirmutamiseks "üles poodi"?

Isiklikult arvan, et kui me tahame Eesti asju paremuse (=tasakaalu, rahulikkuse, tarkuse, asjalikkuse, sõbralikkuse) poole nihutada, peaksime suutma vabaneda ka kompleksidest ajakirjaniku ja parteistumise küsimuses. Kuipalju suurepäraseid poliitikuid tunneb maailma ajalugu, kes enne olid ajakirjanikud! Ja kui enesemüümise sügavates vaevustes piinlev ajakirjandus (eriti pisikese Eesti turul) sunnib järjest enam tegijaid asuma kõigest nuputreialiteks, pole imestada, kui tugevamad neist leiavad eneseteostuse demokraatlikemates institutsioonides - parteides. Sest minu arvates pakub erakond ajakirjanikule märksa suuremat sõltumatust kui tööandja tahtest sõltuv meediakanal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)