Vabadus ei ole teenus

TRIVIMI VELLISTE,      22. oktoober 2003


Eestis on puhkenud elav arutelu selle üle, kas peaks nüüd üle minema kutselisele palgasõjaväele. Kas tuleks järk-järgult loobuda kohustuslikust ajateenistusest, mis seni on olnud meie riigikaitse nurgakivi? Põhjus, miks selline mõttevahetus vallandus, on meie muutunud olukord: järgmisest kevadest on Eesti NATO täisliige. Uus seisus pakub meile enesekaitseks sootuks uusi võimalusi, kuid toob kaasa ka uusi kohustusi.

Meile kõige olulisem on muidugi Washingtoni lepingu viies artikkel, mis ütleb: kui ühele lepinguosalisele tungitakse kallale, tulevad teised appi. Kuid see abi peab olema tõepoolest vastastikune. Ka Eesti peab minema appi sinna, kus teda vajatakse. Ajaloo suur paradoks on, et viienda artikli tuge vajab esimesena riik, kellest seda kõige vähem oodati - sõjaliselt võimsaim liitlane Ameerika Ühendriigid.
Sageli öeldakse, et 21. sajandi tegelik algus oli 11. septembril 2001, mil uus aastasada paljastas oma õige näo. Praegu räägitakse tavalise, konventsionaalse sõja asemel nn asümmeetrilistest ohtudest, sõjast terrorismiga.

Vihma käest räästa alla
Mõned küsivad, kas me pole äkki sattunud vihma käest räästa alla. Me ei tea, kui kaugel on Eesti vahetust terrorismiohust. Ent NATO liikmena oleme sellest puudutatud igal juhul - ükskõik milline NATO maa terrorismi küüsi ka ei langeks.
Kui NATO rohkem kui pool sajandit tagasi loodi, oli maailm teistsugune. Ka demokraatlike riikide ohupilt oli sootuks teistsugune. Tulevikus võib muutuda järjest tülikamaks otsustamine, mis mahub ja mis ei mahu viienda artikli alla.
Eesti peab olema kõigeks valmis - nii iseenese kaitsmiseks kui ka teistele appi tõttamiseks.
Viimatinimetatud eesmärgi täitmiseks on vaja korralikult väljaõpetatud ja hästi relvastatud üksusi, mis on kiiresti paigutatavad ühest kohast teise. Need saavad olla vaid kutselised sõjamehed, kelle ülalpidamine on väga kallis.

Dilemma: palgasõjavägi või ajateenistus
Meile kinnitatakse nagu ühest suust, et nähtavas tulevikus (lähema kümne aasta jooksul) ei ole Eestil otsest sõjalist ohtu karta. Oletagem, et kümne aasta peale võib arenguid arvestatava tõsikindlusega prognoosida. Kuid mis juhtub pärast seda?
Kogu küsimus on: mis saab pärast ettenähtavat tulevikku?
Juba kümne aasta ette ennustamine on väga riskantne, mis siis rääkida veel viieteistkümnest! Mitte keegi meist pole selline selgeltnägija, et kirjeldada, millistes oludes tähistame pooleteise aastakümne pärast Eesti riigi sajandat sünnipäeva.
Kui meil on aastate pärast mõni tuhat hambuni relvastatud meest, kes saavad kõrbes hästi hakkama, mis juhtub siis, kui ohupilt hakkab oluliselt muutuma?
Kas nendest piisab, kui neid vajatakse ühtäkki nii Alutaguse metsades kui Haanja kuplitel, nii Emajõe joonel kui Tallinna kaitsel?
Kui me ajateenistusega koolitame igal aastal kas või 2500 meest, on meil kümne aasta pärast neid 25 000. Lisaks nendele, kes on juba välja õpetatud. Muidugi peab see koolitus peale rühma ja kompanii tasandi hõlmama ka oskust tegutseda pataljoni ning brigaadina. Muidugi vajavad mehed kordusõppusi. See kõik maksab.
Kui me aga kulutame suurema osa riigikaitsele mõeldud rahast väiksearvulisele, kuid osavale palgasõjaväele, mis saab siis meie aastakäikudest? Mis saab poistest, kes arvavad, et oma riigi kaitsmine on nende püha kohus? Mis saab reservarmeest, mida võidakse vajada tõelise ohu olukorras?

Eesti ei tohiks olla kerge saak
Kui me raha puudusel otsustame jätta suurema osa oma aastakäikudest koolitamata, on ühel teataval aastal enamik eesti mehi sõjaliselt võhikud. Siis jääb loota üksnes NATOle. Ent me teame: NATO saab aidata vaid neid, kes end ise aidata suudavad.
Kui meie hästi koolitatud, kuid väiksearvuline palgaarmee ei suuda vaenlase äkkrünnakule vastu pidada, jääb NATOl vaid üle asuda Eestit tagasi vallutama. Kui samasugune olukord on ka Lätis ja Leedus, võib igaüks ette kujutada, missuguseid ohvreid see NATOle tähendab. Ründajal peab olema mitmekordne ülekaal, et vallutaja välja lüüa.
Meie esimene eesmärk ei ole muidugi sõdimine, vaid sõja ärahoidmine. Parim viis seda saavutada on mitte tekitada kiusatust, et Eesti võiks olla kerge saak. Saagi tagasivallutamine on alati keeruline ja palju-palju kulukam - igas mõttes.

Vabadust ei saa sisse osta
Niisiis on Eesti julgeoleku ja riigikaitse kavandajad raskete valikute ees. Kõik oleks lihtsam, kui meil oleks rohkesti mehi ja raha. Kindlasti tasub hoolikalt süveneda Norra mudelisse. Seal siirdub iga endast lugupidav sõdur pärast ajateenistust oma kodukohas Kaitseliitu. Mehed ja relvad on alati käepärast.
Eesti senine põhimõte on olnud täiskaitse (totaalkaitse) ja maa-alakaitse (territoriaalkaitse). See tähendab, et Eesti hakkab vastu igas maakonnas ja igal pool hakkab vastu igaüks. Eesti sõdib rahvaväega, mitte palgaväega. Vabadussõjas pandi peaaegu kõik mehed välja ja võit oli kindel.
Muidugi pole 21. sajandi sõjad enam 20. sajandi alguse sõjad, ent üks asi püsib ajast aega muutumatuna: ei sõdi mitte relvad, vaid mehed - meeste tahe.
Tahte küsimus on peamine, siin vajame suurt selgust.
Kuid üks on juba täna selge: vabadus ei ole teenus, mida saab sisse osta!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)