Lõpetame omandireformi põhiseaduslikel alustel!

Avalduses seisab, et eesti rahvas taastas riikliku iseseisvuse rahva suurte ootuste saatel, mida imetles kogu maailm. Laulva revolutsiooni ja Rahvarinde tegevuse tulemusena paisus rahvuslik iseteadvus, Eesti oli avatud  koostööks ja ootas Teise maailmasõja aastail võõrsile sattunud kodanikke kodumaale tagasi.

Avaldajad märgivad, et rahvuslik-radikaalsed jõud alustasid õigusliku järjepidevuse taastamist  nn restitutsiooniliselt aluselt, võtmata arvesse teadlaste ja poliitiliselt tasakaalukamate jõudude põhjendatud vastuväiteid ja hoiatusi. Restitutsioon oleks olnud endise õiguskorra taastamine, kuid meil ei taastatud vana õiguskorda ega kehtestatud 1938. aasta seadusi, vaid asuti tagastama 1990. aastateks loodud vara koos seal elanud inimeste kõrvaldamisega nendelt elamispindadelt ilma teist eluruumi vastu andmata.

Avalduses meenutatakse, et 13. juunil 1991 vastu võetud esialgses seaduses on paragrahv, mis  ütleb, et omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Selle sätte alusel näevad avaldajad Eesti põhiseaduse ja omandireformi aluste seaduse vastuolu, mistõttu varade nn tagastamine on sageli algusest peale õigusvastane.

Avaldajad leiavad, et vastavalt majandus- ja loodusseadustele ning õigusteadusele tuleb tunnistada, et omandireformi käigus pole mitte keegi saanud tagasi 1940. aasta vara - ei maad, metsa ega maja, vaid ametnike poolt on teatud õigustatud subjektidele tagastamise varjus antud omandiõigus tänasele varale.

Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi. Taasiseseisvunud Eesti, alustades ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, tegi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996 reservatsiooni selle konventsiooni esimese protokolli artikli 1 sätetele, välistades inimõiguste laienemise omandireformi seadustele. Seega on sundüürnike probleem seotud inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumisega.

Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon üllitas 2005. a. artiklikogumiku "Eesti edu hind. Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus", kus sotsioloog Andrus Saar kirjutab: "Kui hoolimatus teatud elanikkonnagruppide suhtes muutub riiklikuks poliitikaks, siis õige pea saab mööda eduraportite aeg. [...]  Miski ei muutu enne, kui võim ei teadvusta murede põhjusi ning ei hakka väärtustama iga inimest ja tema probleeme."   Eesti vajab teaduslikel käsitlustel põhinevat riigijuhtimist ja seda eriti sotsiaalselt tundlikes valdkondades, mida omandireform kindlasti on.

Avaldus selgitab, et omandireformi aluste seaduse sätete ja põhiseaduse eiramise tulemusena langes diskrimineerimise ohvriks kuni 100 000 inimest, kes jäid ilma võimalusest erastada kasutatav eluruum üldistel võrdsetel alustel erastamise väärtpaberite (EVP) eest. Reformi 20. aastal oleks võimudel viimane aeg vabandada oma rahva ja sundüürnike ees ning asuda omandireformi lõpetamisele eluruumide osas.

Avaldajad meenutavad 1990. aastail kehtinud kriminaalkoodeksit, mille järgi riisumine omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel võis olla ka vara riisumine kuritegeliku ühenduse poolt või ka suures ulatuses, mille panid toime ametnikud koos nn õigusjärgse omanikuga.

Avaldajad kutsuvad riigikogulasi kokku võtma oma aru ja au, et saadaks ise oma riigi juhtimisega hakkama. Vastasel korral tuleb sundüürnike probleemide lahendeid hakata otsima Euroopa Liidu institutsioonidest. Iseseisvuse taastamise käigus alustatud omandireform tuleb lõpule viia kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega, leiavad sundüürnike organisatsiooni esindajad.

Heastamaks omandireformiga põhjustatud ülekohut on vajalik, et sundüürnikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest,

saaksid kompensatsiooni tekitatud otsese  materiaalse  kahju eest, lähtudes nende eluruumi turuhinnast,

ja neile hüvitataks  tekitatud moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas  represseeritud isikutega.

President Toomas Hendrik Ilves on avalikult kinnitanud: eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse. Mis saaks olla sellele veel paremaks tõestuseks, kui omandireformi õiguslikult tasakaalustatud lõpetamine?

(Avaldusele soovib EÜL avalikke vastuseid.)

[fotol hoiab meeleavaldaja  plakatit kirjaga "STALIN KÜÜDITAS 2 TUNNIGA, RIIGIKOGU JÄTKAB 20 AASTAT". [allkiri]  KAKS KÜÜDITAMIST: Sel nädalal möödus 70 aastat stalinlikust esmaküüditamisest ning 20 aastat omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest.

Jaga |