Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Tervitusi Austraaliast!

04. juuli 2007


Elu minu sünnimaal läheb edasi. On uus president, uus valitsus, Pronkssõdur on viidud puhkama õigesse kohta. Millepärast ma jälle kirjutan teie ajalehele? Põhjus on lihtne – 14. märtsil oli Kesknädalas juhtkiri „Andrusel kadus labidas".

Ma ei tea, kui vana on pr Reinde, kuid mina elasin läbi kõik, millega ta kurvastab Eesti mehi. Oh Eestimaa, Oh Eestimaa, miks tõid Su emad niisugused pojad ilmale? Pojad, kellest pr Reinde kirjutab. Ma seisin ka tee ääres, kui venelaste kolonnid tulid mu sünnimaale. Ma ei näinud kuskil pillimehi neid tervitamas, kuid ma nägin palju vihaseid nägusid ja palju pisaraid voolas sellel kuul. Kahjuks pole see, kui Teie kirjutasite, et mehed tegid heina ja ei hoolinud, et „tiblad" tulid sisse, just väga õige. Kuid ma vist elasin sellel ajal teises Eestis ja nägin asju teistmoodi?

Teie kirjutate, et 1941–44 eestlased tapsid maatamehi ja uusmaasaajaid elik rahvuskaaslasi.

Oh proua, ärgake üles! Miks Teie ei kirjuta, mis õieti juhtus nendel aastatel Eestis? Kes hakkas keda mõrvama nendel aastatel? Kas eesti mehed hakkasid mõrvama 1940. a. venelasi ja kommuniste või kommunistid hakkasid mõrvama eesti meeste perekondi?

Ma tean, et 1941. a. oli üks verine suvi. Eriti paistsid silma need, kes kuulusid Pasternaki hävituspataljoni. Kas Teie käisite Pasternaki kuju juures 9-5-2007 ja panite sinna lillesid ja tänasite teda selle eest, mida ta tegi 1941. a. suvel Eestis?

Kõik, kes kandsid Saksa mundrit, ei olnud rikkad taluperemehed – paljud neist olid popsnikud, kuid nende süda ei kuulunud punasele terrorile.

Ma vaatan, et Andrus ei kaotanud ära oma labidat. Ta oli õige mats – kuidas olidki need sõnad: "Mats alati on täitsa mees, ei kedagi ta pelga, ei tõmba küüru tibla ees, ei võta mütsi maha."

Ma tean, et palju perekondi põgenes Rootsi – elu Rootsis oli parem kui oleks olnud Siberis. Minusugused Eesti noored hoidsid teid lahti, et rohkem perekondi võis põgeneda Läände.
Mis juhtus Eestis peale 1944. a. sügist, seda ma ei tea, kuid tean, mis juhtus 1940-1944.

Olen 80-aastane ja elasin läbi Teise maailmasõja. Palju mu koolivendi ei teinud seda. Ma elasin läbi ka Malaia sissisõja – olin seal neli aastat ja alles hiljuti sai Malaia valitsuse käest medali, ehkki see oli 50 aastat hiljaks jäänud. Paljud meist langesid Vietnami sõjas. Viibisin selles sõjas kaks aastat, ja see sõda oli üks vale sõda.

Eestlane on vana Mats, ja tal võttis tükk aega, enne kui ta üles ärkas – eriti „tänu" nendele noortele venelastele, kes hakkasid Tallinnas purustama ja röövima.

Kõigeparemat Kesknädala toimkonnale soovides

Leo Jaago,
Lake Haven, Austraalia



REPRO: See Harjumaa Muuseumi väljapanekust pildistatud müürileht kajastab ilmekalt 1941. a. suvel Eestis valitsenud hirmuõhkkonda, mis sünnitas metsikusi, mille vilju jätkub tänini.

[Plakatitekst:]

Eesti NSV Sõjavägede juhataja

Käskkiri
nr. 02
5. juulil 1941.a. kell 23.

Sotsialistliku kodumaa kaitse kõvendamiseks ja elanikkude kaitseks fashistlik-bandiitlikkude jõukude kallaletungide vastu ning otsustavaks võitluseks deserteerimisega

käsen:

1. Iga isik, kes tegeleb banditismiga või on ära jooksnud sõjaväest, tuleb viibimata koha peal maha lasta.

2. Kõik, kes on omavoliliselt maha jätnud töökohad riigiasutuses või oma majapidamises, tuleb arreteerida ja üle anda Sõja Tribunali kohtu kätte, ning otsus teha sõjaseisukorra seaduste järgi 24 tunni jooksul.

3. Endid varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tuleb kohe arreteerida ja paigutada vanglatesse, nende varandus aga konfiskeerida.

4. Käskkiri jõustub viibimata.

Eesti NSV Sõjavägede juhataja
kindral-major Ljubovtsev

Viimati muudetud: 04.07.2007
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail