Nikastuv eesti keel

Jälgige eesti keelt kõneleja miimikat ja tema väljenduse puhtust (muidugi juhul, kui kõnekasutust ei risustata peaaegu iga sõna järel mingite jõrisevate vahehelidega „õõõ“, „äää“, „eee“ jm), sest siis võime täheldada, kas on tegemist väljapeetud persooniga.

 Kahtlused on saanud kinnitust meil üha rohkem kõlavate maakondlike murrakute pärast. Juba mitmetes raadio- või telesaadetes püütakse vestelda kohalikus murrakus kõnelejatega. Ja kui reporter või saatejuht palub seda juttu tõlkida, siis vastatakse uhkelt, et „see tähendab eesti keeles vot seda“.

 Mõtleks kui armas ja meeliülendav! Järelikult ei kujutagi murrakud endast enam eesti keele nüansilisust, vaid eesti keelt ennast? Ja mida teie, rumalad, puhtalt ainult eesti keelt valdajad, siis ootasite – häbenege!

 Kui nüüd siia veel lisada Eestimaa tulevikuvisioon meid peagi uputavast inglis- ja araabiakeelsest invasioonist, siis – appi!

 Ka meie ameerikaliku taustaga presidendile ei meeldi praeguseks välja kujunenud eesti keel. Visa järjekindlusega püüab härra Ilves seda parendada.

 Kurbusega pean tõdema üha enam ja enam, et ei murrakud ega ka hr Ilves ei rikasta, vaid nikastavad eesti keelt. See lonkab varsti juba mõlemat jalga.

 EHA KARJATSE Jõgevalt

[fotoallkiri]

Kadrina kihelkonna vanasõnaga „Sõna seob“ sammas Kadrinas. Rein Siku idee (15.3.1988) realiseerus Vergo Verniku ja Raul Kõllamaa teostuses 21. maiks 1994. Sambasse raiutud sõnumi soovitas kirjandus- ja keeleteadlane ning kirjanik Mart Mäger (1935 - 1993). Annetusi samba rajamiseks kogus Virumaa Fond; esimene annetaja oli Rakvere Teater.

Rajatisele lisatud teabes seisab, et selle sambaga austatakse eesti keele edendajaid: Heinrich Stahl (1600 – 1657) – eesti vanema kirjakeele looja; Reiner Brockmann (1609 – 1647) – esimeste eestikeelsete ilmalike luuletuste autor; Joachim Gottlieb Schwabe (1754 – 1800) – esimeste eestikeelsete loodusluuletuste autor; Arnold Friedrich Johann Knüpffer (1777 – 1843) – tubli rahvaluulekoguja.

Foto Tiit Maksim

Jaga |