Nädala juubilar PJOTR STOLÕPIN 150

Kes oli Pjotr Stolõpin, keda venelased ise on asetanud Vene teenekaimate ajalooliste isikute loetelus Peeter I ja Potjomkini järel kolmandale kohale? Veelgi enam, 2008. aastal sai Stolõpin telekanali Rossija korraldatud rahvahääletuses kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks teise koha pärast Aleksander Nevskit. Ja ometi lõppes tema elutee 18. septembril 1911 kurvalt - 14. septembril oli vasakäärmuslane Kiievi ooperiteatris valitsusjuhti tulistanud.

Vene aadlik Pjotr Arkadjevitš Stolõpin sündis 14. aprillil 1862 välismaal - tollase Saksimaa kuningriigi pealinnas Dresdenis. Ta tegi gümnaasiumi läbi Vilnos (nüüd Vilnius) ja lõpetas 1884. aastal Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduste harus. Järgnes riigiteenistus: mõned tööaastad põllumajandusministeeriumis, seejärel tegutses Grodno, Kaunase ja Saraatovi kubernerina. 7. mail 1906 määrati Venemaa siseministriks ja sama aasta juulis tõusis Venemaa Ministrite Nõukogu esimeheks.

Stolõpinile kuulub ütlus: "Andke riigile 20 aastat rahu, siseriiklikku ja välist, - ja te ei tunne praegust Venemaad ära1" Tema kavandatud siseriikliku arengu kahjuks katkestas revolutsiooniaasta 1917.

Milliseid riiklikke ümberkorraldusi oli Stolõpin soovinud läbi viia? Näiteks omavalitsustasandil oleks tulnud rakendada tööõnnetuskindlustus, haigushüvitised, vanaduspension. Kõige olulisemaks pidi saama aga valitsuse agraarpoliitilise kursi muutmine - Stolõpin nägi ette, et põllumajandussektoris tõuseb esiplaanile tugev ja jõukas talupoeg (kulak), aga arhailine kogukondlik talupoeg surutakse kõrvale. Kõik soovijad said õiguse osta endale maad. Loodi võimalused Kesk-Venemaa kitsastest oludest, kus põllumajandust ahistas maapuudus, ümber asuda Siberisse, Kesk-Aasiasse, Kaug-Itta jm. Säärast agraarpoliitikat juba saatiski tohutu edu. Statistika näitab, et 1915. aasta lõpuks oli Venes saanud maaomanikuks 25-50% talupoegkonnast. Ostu-müügi tegevuses aitas kaasa selleks otstarbeks loodud Talurahva Põllupank. Väliskaubanduses saavutas enneolematu tulemuslikkuse põllumajandussaaduste eksport.

Stolõpiniga seoses tuleb meelde tuletada, kes planeeris Vene riigi raudteevõrgustikule suure arengu, sealhulgas Trans-Siberi raudtee. Riik tootis vedureid ja muud veeremit. Meenutamist vajab ka see, kes pani aluse 20. sajandi esimesel veerandil tohutu arengu saanud niisugustele innovaatelistele tööstusharudele nagu auto- ja lennukitööstus.

Stolõpin polnud mitte üksnes 1905.-1907. a. revolutsiooni järelmite mahasuruja, vaid tema teeneks oli ka tõrjuda mitmeid muid Vene keisririigile ohtlikke tegelasi. Nõnda pidas ta halastamatut võitlust harimatu tolguse, joodiku ja liiderdaja Rasputiniga, kes tegutses tsaariperekonna ümbritsuses. Valitsusjuht saatis teda korduvalt tagasi Tjumeni. Niikaua kui Stolõpin oli pea- ja siseminister, ei julgenud Rasputin mitte kedagi mitte kuidagi kahjustada.

Tänapäeva mõistes oleks Stolõpin parempoolne poliitik, sarnanedes USA vabariiklastele või Briti konservatiividele, kelle vaated oleksid liberaal-konservatiivsed: liberaalsed majanduses, konservatiivsed aga patriotismi ja riigihuvide vallas. Pole ka imestada, sest Stolõpini vaated kujunesid välja Venemaa slavofiilsete meeleolude haripunktis, keiser Aleksander III 30-aastase valitsemisaja õitsengujärgus, eriti mis puudutas kultuuri, arhitektuuri, maadeuurimist.

Stolõpini Venemaa-armastuse üheks näiteks on teda lähedalt tundnud inimesed toonud sedagi, et isegi sõna "Venemaa" oli ta hääldanud toonil nagu räägiks sügavasti ja õrnalt armastatud olevusest.

Kuigi mõned nimetavad 1907. aasta 3. juunil toimunud Riigiduuma istungit riigipöördeks, ei saa sellega kohe üldse nõustuda. Isegi rahandusminister Witte on oma mälestustes kirjutanud, et Stolõpinil kujunesid duumasaadikutega, kellest paljud oli nn oktoobripartei liikmed, parimad suhted. Seepärast pole midagi imestaa, et kui Ministrite Nõukogu esimees korraldas 11. detsembril raudi (poliitilise tähtsusega pidulik õhtusöök), võttis sellest osa ei vähem ega rohkem kui 200 duumasaadikut.

Stolõpinile üritati atendaati 11 korral. Ühe säärase terroriakti tagajärjel jäi peaministri tütar Natalja, üks tema viiest lapsest, eluaegseks invaliidiks.

Mõnedki Stolõpini-uurijad on tõdenud: Pjotr Stolõpin oli isiksus, kes mõjutas Venemaa, aga sellega seoses ka kogu maailma arengut terve XX sajandi vältel. Huvi tema isiksuse ja tegevuse vastu tänapäeval ei kahane, vaid kasvab. Temast „jutlustab" ka lugematu hulk õpikuid koos internetiga, paljundades valet nn Stolõpini reaktsiooni kohta.

Kuid ärgem unustagem, et kaasaegne Venemaa hindab Pjotr Stolõpini teeneid kõrgelt.

MARJE AAVOJA, Tartu

Jaga |