Aksella Klaar: "Noored, kuulake ainult oma südant!"

Aksella Klaari mäletab mitu põlvkonda idavirulastest energeetikuid, temast oli omal ajal palju juttu. Ta oli see soe ja südamlik lasteaiatädi, kes puhus peale ja avitas, kui väikesel sõbral midagi viltu läks. Mänguasjadest vaesel ajal meisterdas neid lastele ise. Toonekured, hobused rakendiga, väsinud isa raielangul puhkamas, kirves kändu löödud, koerake sohval - kõik olid kui elavad. Ka luuletusi oskas ta kokku seada, mõistis kaasahaaravalt oma noorusajast vesta: teda kuulata oli lausa lust...

„Kasvasin üles küngaste ja järvede keskel, kasesalud kaunistasid minu kodutalu Olukveres," alustas Aksella oma lugu. „Olukvere on kohe selle Võnnu vabastuslahingu koha külje all. Olin suure talu tütar. Ema suri, kui olin poolteiseaastane, isa ja sugulased kasvatasid mind. Siiani on meeles, kuidas emaarmust puudust tundsin. Otsisin seda igalt poolt, aga ei leidnud kusagilt. Kui sirgusin neiuks, pani isa mind Vasula kodumajanduskooli. Seal õpetati kõike eluks vajalikku: kudumist ja ketramist, lastekasvatamist ja söögitegemist. Pärast lõpetamist sain aga kodus olla õige vähe aega. Käisid kosilased, ja viiski üks neist mu Tormast peagi ära Võtikverre."

Noorusarmastust reeta on patt

„Noorusaeg oli ilus, kurameerida nii salapärane. Ei julgenud ma omal ajal tundeid, mis mu rinna sees,  südikamalt kaitsta. Praegu mõtlen vahel, et küll mustlasel oli õigus, kui ütles, et oma õiget ei tohi eemale peletada. Et minu elus on ka sellepärast palju saatuselööke olnud, et matsin maha oma õige armastuse. Ja tõesti, elu on mind kandnud nii siia kui sinna, ränka tööd on tulnud teha nii raudteel kui ka metsaraiel. Viis last raskel ajal üles kasvatada. Selline oli muidugi paljude naiste saatus pärastsõjaaegses Eestis, aga patupalgaks olin ka mina nende hulgas. Ei andnud keegi siis mingit pampersiraha ega kedagi!"

Austajaid oli neiu Aksellal palju

„Praeguse kõnepruugi järgi - austajaid oli lademes. Jaa, oma kolmkümmend sai kokku. Uskuge, ma ei valeta... Ei tea, miks nad kõik mind nii himustasid. (Nooreaja pildi järgi otsustades mina küll ei imestaks - väga armas neiu oli. - A.R.). Nende hulgas oli ka üks rikas noormees ja mulle meeldis ta ka väga, aga paari meist ei saanud. Kord aastate möödudes, kui saatus oli palju vintsutanud, ütles mulle mustlane, et see on sulle karistuseks selle eest, et sa oled ühe inimese ära tõuganud. Ühe mehe, kes oli sinule saatusest määratud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et miks ma küll nii tegin, miks tookord nii läks..."

Ilmar ja Aksella olnuksid kena paar

„Tartu vabrikandi poeg Ilmar Lõhmus ja Aksella Klaar - neist oleks võinud saada tõesti kena paar. Läks aga hoopis teisiti.

 - Lõhmustel oli kolm maja Emajõe ääres ridastikku," - vestab Aksella edasi. „Kompveki- ja veinivabrik. Kolm autot, veomasin, gazik ja sõiduauto - nii palju autosid oli tol ajal ainult väga rikastel. Kuidas me tuttavaks saime? Mina töötasin Tartus ühes kaupluses, tema juhtus sisse astuma ja ma hakkasin talle hullupööra meeldima. Mitu korda tuli meie tallu sõbraga külla ja ka oma emale tutvustas mind. Mäletan, maja oli neil lehtlaga, trepp viis jõe äärde. Näitas mulle oma elamist,  tutvustas vanemaid oma plaanidega, rääkis seda,  et abiellume. Tema emale olin mina ka meele järele. Jõudsime korra kolmekesi Bürgermusse teatris etendusel käia. Asi susises, ühesõnaga. Aga asja ei saanud."

Pruudist ilma, kodust kaugele aetud

„Kuhu kavaler kadus? Neljakümne neljandal põgenes  koos vanematega Rootsi. Neid oleks muidu Siberisse saadetud, ta ju vabrikant. Tolleks ajaks olin mina jõudnud teisele minna, mul oli tütargi olemas. Ilmar tuli enne ärasõitu ja ütles,: tule minuga, see ei loe midagi, et oled mehel, võtan su kaasa koos lapsega, jäta kõik maha. Mulle pole midagi muud vaja, kui sind! Vaat selline oli minu miljunär (proua ütles just nii: miljunär - A.R.). Ja siis sain temalt veel viimase kirja, laevalt. Kirjutas mulle, et, Aksella, kõigest olen nüüd ilma jäänud. Ei ole enam sind, ei ole maja ega vara. Kõik on läbi, ainult tükikene taevast pea kohal. Kui aga kunagi elus veel kokku saame, siis olgu sul või kümme last, ikkagi ma igatsen sind endale.

See ongi kõik. Sestsaadik pole ma teda enam ihusilmaga näinud."

Eluaeg hinges kandnud

"Minult on küsitud: kas see mind elu jooksul ei ole vaevanud? Muidugi on. Terve eluaeg olen teda oma südames kandnud. Ja kui loen oma luuletusi, mida ma kirjutan kallimast, kes mere taha läks, siis nutan suure häälega kas või hinge välja. Minult küsitakse, et miks ma talle siis ei läinud, et küllap oli ikka midagi viga? Ei olnud, midagi polnud viga. Kõik oli mulle meele järgi. Asi oli selles, et teised kosilased käisid kogu aeg. Üks neist oli kui vanakuri kannul, ei jätnud mind minutikski. Meelitas igatemoodi ja saigi nõusse mu sugulased, pärast mind ka... Miljunäril seevastu polnud aega jälgida, temal oli palju tegemist. Ei osanud ta ka arvata, et mul meheleminekuga nii tuli takus. Kui ta lõpuks pulmakuulutusi oli näinud, kiskunud need igalt poolt maha. Varem oli nii, et kiriku ja vallamaja juures pidi pulmakuulutused üles panema; kuu aega käis mahahõikamine. Niikui uuesti üles pandi, nii kiskus ta need maha. Veel mäletan seda, kui kord Mustvees oli suur laat ja tema firma oli ka seal oma kaubaga väljas. Ja äkki märkas ta mind... Ma olin siis veel alles kihlatud, pulmi valmistati ette...

Vanakurat kulutab sada saapapaari

Tagantjärele saan aru, kui õige on ütelus, et enne, kui kaks inimest paari saab, kulutab vanakurat ära sada paari saapataldu. Siin on minu tädi suur süüdlane - tema segas asja ära. Selgesti on meeles, kuidas ta tuli Ilmari nina alla, miskipärast pesunäpits käes, viibutas seda ähvardavalt ja hurjutas: mis sa võrgutad siin Aksellat?!, mine minema! ma ei luba teda sinuga laia elu peale, ilma mööda hulkuma! sa, vabrikant, petad niisama!..  Mulle aga käratas: marss koju! Ja mina... kuulasingi sõna. Olin ju nii noor siis... Küll Ilmar oli kurb, ütles, et kui nii, eks siis peame lahku minema, mis mul üle jääb, kui sa minuga tulla ei taha. Mina tahtsin küll väga, veelgi rohkem pelgasin aga tädi. Jah, südameasjades ei tohi kunagi kedagi kuulata. Alati ütlen ma noortele: kuulake ainult oma südant," ohkab Aksella lõpetuseks.

Nagu ikka, jõuab paljugi kohale tagantjärele tarkusena.

Kord saate kokku veel

"Seesama mustlane ennustas aga ka seda, et „heinakuu aegu astub sinu ette üks härrasmees kõrges vanuses, kohver käes, hall ülikond seljas ja siis saate mõlemad elama suure vee ääres. Kõik, mis mustlane tookord rääkis, on täide läinud, viimane asi aga veel mitte..."

Nii mõnigi võib üleolevalt muiata, aga Aksella oli veendunud, et tema unistus veel  täitub, mis sellest, et ta juba 88-aastane... Kõigest sellest jutustas Aksella Klaar mulle mõni aasta tagasi, kui olime naabriteks. Siis sõitis ta elama tütre juurde ja seda, millega lugu lõppes, ma ei tea...

ANNE RATMAN

Autori soov: Kui keegi on kuulnud Olukveres asuvast Auni talust, samuti vabrikant Ilmar Lõhmuse saatusest, andke teada. Lõhmuste pere elas Tartus, Emajõe-äärses Tähtvere linnaosas.

anneratman@gmail.com

[fotoallkiri]     Vanasti mõistsid talulapsed isegi kõige lihtsamatesse mänguasjadesse mõelda sisse hinge. Küllap suutis südamlik lasteaiatädi Aksella hingestatud leludega anda mudilastele ellu kaasa midagi kaunist, mis kestab üle aegade, põlvest põlve. Foto erakogust

Jaga |