Vene ajakirjanikud: Eesti kvaliteet on langenud

Mõni aeg tagasi arestiti sihtasutus Jüri Vilmsi Sihtkapital - üllataval kombel  just siis, kui sihtasutuse välja antud “Kesknädalas” oli avaldatud rida võimukoalitsiooniga seotud korruptsioonilugusid. Loomulikult võib öelda: oli vaid puhas juhus, et magamatusest punaste silmadega uurijate geniaalne salaoperatsioon oli just sellesse arengufaasi jõudnud. Et just nüüd oli saabunud õige aeg panna käpp peale hirmsale „riigivastasele salaorganisatsioonile“.

 Küll aga ei kao kuhugi kahtlused, et niiviisi püüti summutada võimukliki jaoks küllaltki tüütut ajalehte, mida peaminister küll „keskkonnaprobleemiks“ peab, kuid mis talle siiski ebameeldivusi valmistab. Kesknädal ei kavatse siiski hingusele minna.

Aastaraamat

Aprillis avalikustas kaitsepolitsei (KaPo) oma aastaraamatu, kus järeldatakse, et Eesti peaaegu tähtsaimaks probleemiks on infosõda Venemaaga (täpsemalt – infosõda, mida Venemaa Eesti vastu pidavat). Sõjatandri eesliinil seisvat meediaklubi „Impressum“, mille võtmeisik on “Komsomolskaja Pravda” ajakirjanik Galina Sapožnikova.

Loomulikult peab KaPo Eesti riigi vastasteks ka teisi, näiteks Soome ajaloodotsent Johan Bäckmanit ja antifašistlikku liikumist üldse.

Palusin Galinalt intervjuud, et ta kommenteeriks KaPo avaldust ning räägiks “Impressumi” eesmärkidest ja tegevusest  põhjalikumalt. Leppisime kokku, et kohtume 26. aprillil, mil ta saabub  Tallinna pärast oma järjekordset lähetust. Ta pidi Moskvast tulema koos tuntud Venemaa ajakirjaniku Vladislav Fljarkovskiga, kes kavatses  järgmisel päeval korraldada Eestis ajakirjanikele meistriklassi.

Nii kohtusime tol õhtupoolikul Raekoja platsi vabaõhukohvikus, vastajaiks Galina Sapožnikova ning Vladislav Fljarkovski koos abikaasa Maria Rozovskajaga. (Maria isa Mark Rozovski lavastas hiljuti Vana Baskini Teatris „Krokodilli“ – Fjodor Dostojevski järgi.)

Toon kokkuvõtlikult ära meie vestluse kirjelduse, tervikuna avaldamiseks oleks see liiga mahukas.

Niivõrd erinevad naabrid

Eelkõige tundsin huvi, kas Fljarkovski on kursis olukorraga Eestis ja milliseks ta seda hindab.

Ta vastas, et Eestil on tema elus alati olnud väga tähtis koht. Täpselt 25 aastat tagasi, 27. aprillil 1984, oli ta koos Mariaga pärast pulmi veetnud Tallinnas mesinädalaid.

20 aastat tagasi, Eesti taasiseseisvumise ajal, viibis ta Tallinnas Kesktelevisiooni informatsioonisaadete korrespondendina ning andis siit reportaaže. Päris viimaste aastate sündmuste kohta ütles Vladislav veendunult: see ei saa kaua kesta, sest see ei saa kaua meeldida. Varem või hiljem meenub inimestele – soojad suhted on kasulikumad.

Fljarkovski leiab, et meie rahvaste vahel on olnud liiga tihedad ja head suhted, et need saaksid lõplikult olematusse kaduda. Eesti on tema arvates imeline riik – väike, üleni nähtav, ja tänu sellele ka arusaadav; samuti pole siinsete inimeste vahel nii suuri etnilisi ja kultuurilisi erinevusi, kui näiteks Venemaal.

Vene riigi olukord on Fljarkovski sõnul tunduvalt keerulisem. Riik on tohutu suur, seetõttu ka iseloomude ja kultuuride erinevuse pärast väga raskesti juhitav. Tema sõnul on Venemaa riik, kus eri regioonide kuberneridki ei ole üksteist mitte kunagi elusast peast näinud. Venemaa on  riik, kus üks, näiteks naftat või kulda omav doonorregioon toidab veel mitut depressiivset regiooni. Eestis olevat selles mõttes tunduvalt lihtsam elada. Kõik eestlased on üksteisel silme all ja tänu sellele vastastikku arusaadavad. Kui tehaksegi midagi arusaamatut, siis aja jooksul peaks mõistmine ikkagi tulema, loodab Vene tippajakirjanik.

„Tõotatud maa“ – igavene küsimus

Kuna Fljarkovski on mitu aastat töötanud telekanali RTR uudisteagentuuri Lähis-Ida korrespondendina, uurisin, kas ta näeb paralleele Eesti ja Lähis-Ida vahel. Mõlemas peavad ju erinevad etnilised rühmitused koos elama. Vastuses rõhutas Vladislav, et esiteks ei sobi siin sõna „peab“ –  kui kedagi millekski sunnitakse, on asi ikka väga halb, ja ollaksegi sunnitud midagi välja mõtlema, et üksteist mitte maha tappa.

Ta kinnitas, et Lähis-Ida konflikti ei saa võrrelda ühegi teise regiooni probleemidega, sest konflikti allikad on väga sügaval – lausa seal, kust saab alguse tsivilisatsioon. Ja et konflikt toidab kellegi  kasu. Seda piirkonda hoitavat pidevalt hõõgeseisundis – kord kaob uudistest ja ekraanidelt, ning ilmub siis sinna uuesti. Samas ei muutu kohapeal midagi. Kõigil osapooltel olevat isiklik ajalooline tõde.

Fljarkovski oli kord Venemaa saadikult küsinud: kas on vähemalt ligilähedaseltki võimalik öelda, kes on seal kõiges süüdi? Diplomaat vastanud: on küll võimalik, aga kõik sõltub sellest, kust otsast lugema hakata. Kui võtta aluseks aeg 2000 aastat tagasi, polevat juutidel mingit süüd.  700 aastat tagasi polevat keegi vastu olnud, et araablased neid maid asustasid – juute ju seal ei olnud. Kui lähtuda 19. sajandi lõpust – siis toimusid juudi asunduste pogrommid, väheke hiljem olevat terrorit külvanud aga juudi grupeeringud. 1947. aastal pakuti mõlemale poolele omariiklust – juudid olid nõus, araablased  keeldusid.

Kes süüdi oli? Fljarkovski sõnul on maailma üldsus seisukohal, et kui 1967. aastal Iisrael andis preventiivse löögi, juhtuski kõik kõige tähtsam.

Nafta ja totalitarism

Küsimusele, kes tema arvates selle konflikti pealt kõige rohkem teenib, vastas Fljarkovski, et kindlasti keegi teenib. Tema sõnul kõigub nafta hind iga kord, kui Lähis-Idas midagi toimub, eriti Iraagis. Uurisin, kas ta jagab seisukohta, justkui oleks viimane suur Iisraeli–Palestiina konflikt, mis leidis aset aastavahetusel 2008/09, lõkkele puhutud just tänu naftahindade hirmutavale langusele 2008. aasta sügistalvel.

Vladislav ei tahtnud seda kommenteerida; pealegi polevat Iisraelis naftat ega üldse mitte midagi. Ta ütles, et naftaturuga on kindlasti seotud ameeriklaste tegevus Iraagis. Ja samas leidis, et kui konkreetselt rääkida Iisraeli–Palestiina konfliktist, siis õhutatakse seda just araabia poolelt.

Tundsin huvi, miks ta nii arvab. Ta ütles: eelkõige seepärast, et Palestiina on totalitaarühiskond.

Üldse leidis Fljarkovski, et kui temalt küsitaks, milline on kõige antitotalitaarsem ühiskond, nimetaks ta Iisraeli. Ning rääkis ühest 1995. aastal tehtud reportaažist Jeruusalemmas. Ta oli juudi poole peal näinud ühel plangul tervet rida plakateid, mis kujutasid kolpa, millel Arafati moodi seatud araabia rätik, allkirjaks „Partner?“. Liikudes paar kvartalit edasi, Palestiina poole peale, nägi ta Palestiina lipuvärvides ühtse Palestiina kaardiga plakateid, millel olid ristatud „kalašnikovid“ ja verdtilkuvad noad. Kiri plakatil kuulutas: „Surm juutidele!“ Plakatitest võis järeldada, et kui juudi äärmuslaste jaoks oli vaenlane Arafat, siis palestiinlaste jaoks olid vaenlased kõik juudid – lapsed, naised ja vanurid kaasa arvatud.

Küsimusele, kas juudid ikka tulid võitjaks läinudtalvises konfliktis, vastas Fljarkovski: kui iisraellased oleks seadnud eesmärgi võita, oleks Gaza sektor kuue tunniga maatasa tehtud ja mitte ühtki palestiinlast poleks elus. Aga juudid polevat hullud, et endale selliseid sihte seada. Selle asemel olevat nad teinud vaid mõne otsetabamuse palestiinlaste raketikomplekside pihta, hävitanud mõned välikomandörid, ja oligi kõik.

Tark vastane kutsub esile austuse, rumal – haletsuse

Loomulikult on igaühel oma särk ihule kõige lähemal. Seepärast palusin tal arvata midagi ka praegu Eestis, Ukrainas ja Gruusias lokkava russofoobse meelsuse kohta. Fljarkovski leidis, et seda, mis neis riikides toimumas, võib kokku võtta ühte grotesksesse lausesse: „Uppugu oma verre need, kes kahtlevad meie rahupüüdlustes!“

Pärisin siis Sapožnikovalt, et kui naljad kõrvale jätta, kuidas ta kommenteerib enda ja „Impressumi“ sattumist KaPo aastaraamatusse. Ta ütles, et tegemist on selge rumaluse ja absurdiga.  Meediaklubi eesmärk on olnud tuua Eestisse põnevaid inimesi ning saada ühte saali kokku nii eestlased kui ka venelased – eelkõige ajakirjanikud. Sapožnikova nentis: ju siis loeb Eesti Vabariigi valitsus eesti ja vene ajakirjanike kollegiaalset ja sõbralikku diskussiooni riigivastaseks tegevuseks. Riigivastane on, kui eestlased ja venelased omavahel hästi läbi saavad!

Kõige rohkem tegevat talle muret KaPo töö madal tase. Et fakte moonutatakse mitte teadlikult, vaid lohakusest ja oskamatusest. Temas ei tekitavat see vahejuhtum mitte midagi peale kahjutunde, igatahes mitte seda, mida KaPo ootas – hirmu või midagi seesugust.

„Rumalust ei kardeta, rumaluse pärast hakkab kurb! Tarka vastast austad, aga rumal tekitab vaid haletsust!“ ütles Sapožnikova. Seepärast on tal vastakad tunded ka KaPo kohtusse kaebamise suhtes. Nii ta ütleski: „Rumalusega on kuidagi tobe kohut käia.“

Loomulikult ei lõpeta ta nüüd intervjuusid ega reportaaže. „Impressum“ töötab edasi ning varsti kutsutakse Tallinna uus külaline.

Sapožnikovat  kurvastab kõige rohkem kvaliteedilangus Eesti Vabariigis. Ta nentis, et 20 aastat tagasi olid eesti ajakirjanikud, režissöörid ja kirjanikud kõige julgemad ning professionaalsemad Nõukogude Liidus. Ta kurtis, et see Eesti, millesse ta 1980ndatel armus, kui siin tööle hakkas, on kuhugi kadunud. Nüüd olevat tegijate professionaalsus langenud alla igasugu arvestust.

KaPo tegevus tundub hädine ja abitu. KaPo ei vaevu isegi endale selgeks tegema või kolleeg-ametkondadele teatama, et Sapožnikova oskab eesti keelt. Nimelt olnud tal lihtsalt häbi kuulata tollitöötaja ja piirivalvuri omavahelist vestlust lennujaamas, kus teda järjekordselt „puistati“. Jutt olla käinud sellest, et kas teha tema telefonimärkmikust „vaikselt“ koopiat või on selline asi ikka väga keelatud.

Antikristus

Lõpetan loo küsimusega, mis esitati Vladislav Fljarkovskile järgmisel päeval, kohtumisel ajakirjanikega klubis „Impressum“.

Küsiti, kuidas ta suhtub Eestis süvenevasse tendentsi võrdsustada kommunism ja fašism.

Fljarkovski vastas, et tema arvates neid kaht võrdsustada ei saa. Mõlemad režiimid tõid küll endaga kaasa koletud tagajärjed ja põhjustasid inimestele palju kannatusi, kuid samas oli fašism üdini kurjus, kommunism aga palju laiahaardelisem – ühe sõnaga seda kindlasti hõlmata ei saa. Paljudes postsovjetlikes ühiskondades kommunismi ja stalinismi võrdsustatakse. Stalinism oli fašismiga võrdne kurjus, kuid selline ei olnud ju kogu kommunistlik režiim, leiab Vladislav.

Mis puutus stalinismi, ütles Fljarkovski, et nii tema enda kui ka tema abikaasa perekond kannatas Stalini ajal kohutavalt. Ta meenutas, kuidas tema vanaema, kes kaotas Gulagi vangilaagrites kaks poega, istus päeval, mil kuulutati, et Stalin on surnud, koos naabritega oma Moskva ühiskorteri köögis ning kuulas, kuidas kõik nutsid ja halasid: „Oh, mis meist nüüd saab, kuidas ilma isakeseta elama hakkame?!“

Vanaema  kuulanud-vaadanud seda pealt ja kui köögis lõpuks vaikus tekkis, olla  öelnud: „Mis tähendab: kuidas elama hakkame?! Hästi hakkame elama! Antikristus on surnud!“

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |