Lootusetu tulevik või tulevikulootus?

Lepingus sätestati reeglid tulevasele ühisrahale, välis- ja julgeolekupoliitikale, plaaniti koostööd justiits- ja siseküsimustes. Oluline nihe toimus Euroopa Liidu eesmärgi sõnastuses. Senisest tähtsamale kohale tõusid sotsiaalse kaitse küsimused, liidu sotsiaalpoliitikas võeti kasutusele subsidiaarsusprintsiip.

Rohkem hakati jälgima ja analüüsima elatustaset ja elukvaliteeti. Sellest ajast alates räägime enam majanduslikust ja sotsiaalsest sidususest kogu EL-is. Räägime, et majanduskasv peab olema säästev ja jätkusuutlik ega tohi tõsta inflatsiooni.

Vaatamata eurooplastele soodsamat tulevikku lubava lepingu kiitmisele sündisid nn kolme samba poliitika kokkulepped mõneski riigis valuliselt. Saksamaal kaevati leping konstitutsioonikohtusse - sakslastele oli oluline, et leping ei lubanud föderatsiooni, vaid oli valitsustevaheline. Prantsusmaal toetas lepet vaid 51% hääletanuist, mis oli peaaegu et ennekuulmatu. Olid ju prantslased vähemasti oma liidrite sõnul eriti euromeelsed. Taani referendumil jäi rahva enamus koguni lepingu vastu ning probleemi lahendasid Taanile antud mõned vabastused teatud ühiskoostöö-valdkondades.

Maastrichti lepingu ratifitseerimisega jõuti lõpule alles 1993. aasta novembris. Täna on Euroopa Liit üsna samasuguses seisus. On neid, kelle arvates liidul pole vähimatki tulevikulootust, sest masside arvamus ei jälgi niipalju tegude väärtust kui tegude edukust. Märkimisväärsest edust on tõesti raskevõitu rääkida. Eurotsoon käriseb, kuigi Island on otsustanud sellega liituda. Eurotsooni kriis õõnestab Euroopa julgeolekut ja poliitilist sidusust. Probleemriikide riigivõlg ulatub kohati üle 100% kohalikust SKT-st.

Seetõttu on probleemsed suure osa juhtivate pankade kapitaliplaanid. Enamik neist püüab müüa vara, riske ümber arvestada ja ohjata passivaid, seega ostetakse tagasi võlakirju, mis kauplevad alla nimiväärtuse. Probleeme pole pelgalt Kreekas, Portugalis, Hispaanias ja Itaalias, vaid koguni seal, kus ometi peaks kõik korras olema - EL-i komiteedes. Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee ametnike palgad algavad 123 000 eurost kuus ning päädivad summadega, mis on kõrgemad kui Suurbritannia peaministri kuutasu! Ja seda kõikjal nõutava kokkuhoiu tingimustes.

Aastaid on mõnigi tippliider avaldanud arvamust, et mõlemad vähe korda saatvad, omamoodi luksuskomiteed võiks laiali saata. Ometi on selles hädameres ka pääsemist tõotavaid saarekesi, õigupoolest - arengutendentse. Läbi suurenevate raskuste on EL sunnitud üha reaalsemalt ja kriitilisemalt analüüsima oma keskorganite ning liikmesriikide tegevust. Minnalaskmismentaliteeti ja sinisilmset uskumist on asendamas range monitooring ja kontroll koos karistusmeetmetega. Tegemist on ju riikide vabatahtliku ühendusega, milles enamik kasutab samu rahaühikuid - eurosid.

Kõigi liikmesriikide kodanikud peavad aru saama, et ühenduse probleemid puudutavad igaüht. Süüdi pole mitte kreeklased rahvana, vaid nende valimistel valitud liidrid, kelle enamuse majandusseadusi ja reegleid eiranud süüdimatult populistlik majandus- ja finantspoliitika on iidse riigi viinud katastroofi äärele. Nüüd on Kreekas uus valitsus ning koostöö Ateena ja Brüsseli vahel ladusam. Karmi kärpekava kiitis, vaatamata tuhandete inimeste protestile, heaks ka Kreeka parlament.

Itaaliagi tegutseb uue peaministri juhatusel realistlikumalt. Suhteliselt muretuid valitsusjuhte on korrale kutsunud mitme riigi liidrid. Õnneks on ka Eestil kindel koht nende laudade taga, kus vaieldakse ja otsustatakse meid kõiki eluliselt puudutavaid küsimusi. Tänases maailmas on just see riigi suveräänsuse ja sõltumatuse tunnuseks ning mõõdupuuks.

ENN EESMAA

KESKMÕTE:Ometi on selles hädameres ka pääsemist tõotavaid saarekesi, õigupoolest - arengutendentse.

Jaga |