Vastu hakata või „hääletult“ alistuda?

Euroopa kaardi „ümberjoonistamisel“ oli Saksamaa muu hulgas „loovutanud“ Soome ja Balti riigid Venele, kel Euroopas 1. septembril 1939 alanud „kummaline sõda“ ei takistanud pakutut vastu võtmast. Provokatiivselt (nn Mainila lasud) viis Stalin oma massiarmee (umbes miljon meest ja 2500 lennukit) soomlaste kümme ja enamgi korda väiksemate jõudude vastu. Aga 105 päeva kestnud Talvesõjas juhtus „Soome ime“ – agressioon pandi seisma. Punaarmee kaotas umbes 200 000 meest (Soome 10 korda vähem). Soome säilitas oma riigi, ehkki pidi loovutama Eesti-suuruse maa-ala ja pikaks ajaks „soometuma“.

Kas Eestis võinuks 1940. aasta suvel „soome sisu“ korral see ime korduda? Või Balti Suvesõda – Eesti, Läti ja Leedu ühissõda agressori vastu?

Kindlasti mitte, sest toimivat Balti sõjalist liitu polnud. Eestist oleks aga punane sõjamasin lihtsalt üle sõitnud – seda soosinuks meie tasane maastik, suveaeg ja Stalini järelmid Soome Talvesõjast. Muidugi olid Moskval (on praegugi suletud arhiivides alles) Balti riikide alistamise plaanid A, B ja C. Kui Soome vastuhaku tõttu käivitus plaan B, siis Balti riikides läks läbi plaan A – rahulik, inimohvriteta allaneelamine. Plaani B korral kordunuks „Mainila lasud“, tekkinuksid „rahvavalitsused“ (nagu Soomes Otto Kuusineni oma), toimunuks hirmus verevalamine. Jääb vaid oletada, kui palju inimesi jõudnuksid stalinlased sakslaste tulekuni deporteerida ja tappa.

Eesti valitsus, teades, et välisabile ei saa loota, valis kuuletumise tee: välisminister Karl Selter kirjutas 28. septembril 1939 – seega juba enne Soome Talvesõja algust – alla NSVL-Eesti „vastastikuse abistamise“ paktile ehk baaside lepingule (25 000 punaväelast Saare- ja Hiiumaale ning Paldiskisse). Saatanale oli antud sõrm.

Tuginedes faktidele, stenogrammidele, protokollidele, mälestustele võib üsna kindlalt väita, et baaside lepinguga soostus vähem või suurem enamus valitsusliikmeist, riigikogulastest, lihtinimestestki. Seda peeti vähimaks ohuks või ohu edasilükkamiseks.

Peavastutuse võttis endale triumviraat Päts-Laidoner-Eenpalu. Pakti ei ratifitseerinud mitte Riigivolikogu, vaid president Päts isiklikult.

Pakti sõlmimine ei olnud mingil määral rahvusvahelise õiguse rikkumine, ka selle täitmine järgis igati Eesti seadusi. Päts ja teised rahustasid korduvalt rahvast: Eesti iseseisvust ei rikuta.

Kuniks nähtamatu karvane käsi vahetas ümber pea- ja välisministri (Eenpalu>Uluots, Selter>Piip), kuniks tulid 1940. a kevadel ultimaatumid ja punaste täiendav sissevool, „üldrahvalik“ juunipööre ja Eesti Vabariigi lõpetamine. Neid võib juba kvalifitseerida kui agressiooni ja okupatsiooni, ka juriidiliselt.

Nüüd, takkajärele on imekspandav , et veel „juunirevolutsiooni“ päevil , mis upitas esile Varese „rahvavalitsuse“, ei tajunud paljud poliitikud ja suur(em) osa rahvast, mis toimunud ja toimumas. Kui baaside lepinguga lepiti vaikides, siis Varese valitsuse peale uriseti-nuriseti omaette või avaldati toetustki. Varese valitsusele avaldasid toetust Ohvitseride Keskkogu, Eesti ?liõpilaste Vilistlaskogu, ametiühinguorganisatsioonid.

Uskuda või mitte, aga Riikliku Propagandavalitsuse töötaja A. Roolaht tsiteerib isamaaliku poliitiku Jaan Tõnissoni kirja kaasvilistlasele Hans Kruusile, Varese valitsuse liikmele: „Nüüd on ometi saabunud aeg, mil võit on demokraatia käes.“

Säärane naiivne, lühinägelik ja kahjurõõmustav hinnang seletub ühega – vihaga Pätsi diktatuurirežiimi vastu. ?htlasi oli see enesekriitiline tagasivaade kogu toonase Eesti riigi poliitikale, poliitikute profaanlusele ja müüdavusele.

See, mida tegi Konstantin Päts juunipöördest juulipöördeni – kirjutas Eesti Vabariigi seadusliku presidendina enam kui 150 korda alla sovettide poolt ette lükatud Eesti riigi likvideerimise seadusaktidele, oli müüdava poliitika loogiline jätk. Ja lõpp.

Kas saab siin Pätsi rohkem süüdistada kui Laidoneri ja Eenpalut ... või Tõnissoni? Kas vapside võidu korral läinuks teisiti? Kas nemad kutsunuks 1940. aastal rahvast „verd valama“, mistõttu nüüdse riigi järjepidevus olnuks nähtavam?

Kas poleks õigem näha neid meie toonase riigi pankroti- ja ohumärke hoopis tänases: kõik näib korduvat, ohtlikult sarnaselt, kohati detailides.

Tasuks meenutada marssal Mannerheimi õpetussõnu tulevastele põlvedele: „Lahkhelid omade vahel tabavad valusamini kui vaenlase mõõk ja sisetülid avavad ukse sissetungijale.“

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |