Seiku ja inimesi Eesti Õpilasmalevast

KAIDO JAANSON,      02. mai 2007


23. aprillil alanud kullaralli paremate malevakohtade pärast (väljend, mis on laenat sama päeva Postimehest, otse sundis mind kirja panema järgmisi ridu). Osaliselt on kirjutatu aluseks mullu veebruaris Eesti Päevalehele saadetud õiendus ühe nende vahelehe puhul, mis andis ülevaate taasloodud õpilasmalevast ja selle ajaloost, kuid mis oli minu meelest nii poliitiliste kui ka olupoliitiliste lünkadega, ning seejuures veel ka kallutatud ehk tendentslik, nagu varem tavatseti öelda.

Nii puudus sealt Kalju Petersi nimi – asjaolu, mis oli juba üsna ülekohtune. Samas peaks see nimi midagi ütlema, kas kohe või mõningase ajussobramise järel, neile, kes praegu pensionärieelikud, nii 56–57aastased. Palju nad Kaljuga otseselt muidugi kokku ei puutunud, sest laagrites olid omad komandörid, kuid Kaljut kohtasid nad (või Kalju neid) maleva teelesaatmisel, kus tähelepanu äratasid tema „valged kindad", või hiljem, kui Kalju laagreid kureerimas käis.

EÕM-i esimene komandör Kalju Peters

Kalju oli nimelt Eesti Õpilasmaleva esimene komandör, sisuliselt ja praktiliselt selle alusepanija. Asjaolu, mis väärib nüüd, nagu mulle tundub, jäädvustamist ajalukku. Malevaidee teke on iselugu, ja selle jätan ma praegu kõrvale.

Tollases vahelehes mainimata jäänuid oli muide teisigi, kuid jäägu nendega nii kuis on; võib-olla segas vahelehetegijaid see, et nood, vähemalt osa neist, olid kommarid. Kalju seda kindlasti ei olnud, ja ma kahtlen, kas tast seda hiljemgi sai.

Nimelt oli saatus tahtnud, et meie Kaljuga millalgi teismelise-eelsel ajal ja selle ea algul moodustasime osa neljaliikmelisest pundist, kes Pärnus vastastikku sünnipäevadel käis, koroonat mängis ja muidu hästi läbi sai. Klassivennad me polnud, käisime isegi erinevates koolides ja esialgu läksid meie teed teineteisest pigem eemale: keskkoolid lõpetatud, läksin mina õppima Tartusse, Kalju aga Tallinnasse, sellesse kõrgkooli, millest sai üks Tallinna Ülikooli sünnitajaid.

Komsomolisekretär Karl Adamson

Saatus viis meid Kaljuga taas kokku aastal 1966 Tallinnas, kus Kalju tööpõlluks oli siis Eesti Õpilasmalev, minu oma esialgu veel mitte. Nimelt ei kestnud Kalju tegevus maleva eesotsas rohkem kui aasta. Ta loobus sellest ise, protestiks, kui maleva loomise initsiaator, tollane Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu keskkomitee sekretär Karl Adamson oma kohalt sisuliselt vallandati. Mees, kes praegu oma pensionäripõlve Haapsalus veedab, kus teda paar aastat tagasi kohtasin. Juhtus nii, et mina pidin toda „põllulejäänud vankrit" edasi vedama ehk olin maleva komandör Anno Domini 1968 ehk aastal, mis oli Ida-Euroopa ajaloos küllalt tähtis.

Vedasin seda vankrit, pidades nõu nii Kalju kui ka Karliga. Nõu, mida mõlemad mulle lahkelt andsid, seadis sihiks, et maleva tegevus ei eemalduks esialgsetest eesmärkidest.

Mis juba puutub vahelehes toodud väitesse, et "Õpilasmalev oli punapartei silmis pahelisuse taimelava", siis see on küll õige, sest üks, kui mitte peamine eesmärk maleva organiseerimisel oli noorte iseseisvuse ja algatusvõime ärgitamine.

Või nagu üks tollal Eesti komsomoli elust kirjutamas käinud Moskva ajakirjanik õpetas: „Ärge te asja üleliiduliselt reklaamige, siis tulevad igasugused kontrollid ja asi bürokratiseeritakse!"

Mis puutub Kalju edasisse elukäiku, siis kulges see Pärnu tollase IV keskkooli (praeguse Ülejõe gümnaasiumi) ja Pootsi kooli kaudu õpetajaks Puiatu erikooli. Vähemalt oli ta seal ametis, kui selle kümnendi algul juhus meid Pärnus taas korraks kokku viis. Praegu peaks Kalju olema pensionär nagu minagi, kui ta on jäänud kindlaks oma tollasele otsusele: ei päevagi kauem, kui kell kukub.

Jaanipäevaäpardus

Need ei olnud kindad. Esimene malev läks välja mõni päev pärast jaanipäeva. Jaanipäeval aga teadagi mis tehakse. Mõistmaks, mis juhtus, peab lugeja ette kujutama üht lõket, mis tehtud kraavi või nõkku.

Üsna loomulik, et jaaniööl teatud hetkel tekib selletaolises situatsioonis olevas seltskonnas kellelgi soov nõo ühelt kaldalt hoogu võttes üle lõkke hüpata.
Ja kui esimene lõkkesse prantsatab, siis leidub talle kohe kindlasti järgijaid. Esimene, kes üle lõkke sai, oli mees, kes mõne päeva pärast pidi Eesti Õpilasmaleva välja saatma.
Ta küündis küll üle lõkke, kuid õnnetuseks veel isegi kaugemale. Seda nõnda, et nõokese vastaskaldalt selili lõkkesse tagasi langes, käed kusagil lõkke teises, hüppepoolses ääres. Kangelaslik pingutus silda hoida – kuni kaaslased tal rinnust kinni haarates teda lõkkest välja tõmbavad – läks aia taha: püksitagumik sai niipalju tuld tunda, et lagunes mõne päeva pärast. Kuid Kalju oli õnnega koos, sest oli ka endale ühe malevlasevormi varunud.

Valge vedelolluse mõjud

Kalju oli muuseas ka mees, kes katseliselt sedastas, et naisterahva iseloom on väga labiilne.
Kui lugu lühidalt kokku võtta, siis peab meeles pidama, et Kalju armastas teatud valgeid vedelikke, seda igasugusel kujul. Üks neist oli vesi – ta oli päris hea ujuja.

Kõik iseenesest juhtus Pärnumaal Lao maanina juures, kust nii kenasti paistavad Manilaid ja Kihnu (viimase süütus oli Mark Soosaarel veel võtmata). Kalju elas seal lähedal ja käis hommikuti Laost oma igapäevast ujumisretke tegemas. Kuid kord kenal päeval kaotas ta ühel hetkel meres orientatsiooni – polnud enam teada, kus on kallas. Pole teada, kas põhjuseks oli lainetus või liiga kaugele ujumine.

Õnneks oli läheduses kaluripaat. Kalju ujus selleni ja küsis, kuhupoole maa jääb. Kalastavad kihnlased, kes olid vapustatud, et mees nii jõudsalt on ujunud, näitasid ära, mis suunas asub kallas, kuid kutsusid Kalju paati, et ta sealt ise näeks. Ent paadis oli kast valget vedelikku, mis polnud mitte teps vesi, ja, nagu öeldud, oli Kalju ka sellega sina peal ega raatsinud kohe lahkuda, seda enam, et lahked kihnlased veensid teda puhkama ja end soojendama ning lubasid ta lõpuks ise kaldale toimetada.

Nõnda juhtuski. Paadimehed viisid õnneliku ujuja stardipaika tagasi. Seal tuvastaski kergelttaaruv Kalju selle, naisterahvastele nii iseloomuliku labiilsuse.
Tema riidehunniku juures ohjeldamatult nutva abikaasa lein muutus äkitselt ülevoolavaks rõõmuks ning siis veel energilisemaks vihaks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)