Laar hirmutab Maarduga ehk „Appi, venelased tulevad!“

„Appi, venelased tulevad!" kõlab Laari loo igas lõigus. Loomulikult meeldiks Laarile etniliselt puhas, ainult eestlastest koosnev Eesti Vabariik. Loomulikult on tema jaoks venelased teise või isegi kolmanda sordi rahvas, kellele kodanikuõiguste andmine ja ka lihtsalt elementaarse lugupidamise osutamine on liiast ja kurjast. „Eestimaa eestlastele, ja kui juba venelased siin on, siis ilma segregatsioonipoliitikata me läbi ei saa," kumab Laari loost.

/Toimetuselt: Lauri Laasi saatis siin avaldatud kirjutise ka ajalehele Äripäev, kes pidas vajalikuks kommenteerida 3. märtsil vaid eelnevat osa artiklist ning sedagi vaid oma veebiversioonis. Järgnev tekst avaldatakse esmakordselt. Kn/

Tuletame meelde Laari kokkulepet Koganiga

Samal ajal pühitseb eesmärk abinõud. Eestimaa poliitikaelus märgilise tähenduse saanud  ja Eesti iseseisvuse vastu võidelnud Jevgeni Koganiga sobis Laaril kokkulepet teha aga omal ajal küll. Kui kunagi oli Tallinnas võimult vaja kukutada Keskerakonda, sobis Kogan parimaks sõbraks ja kaaslaseks. Laar oli siin tõeline esmaavastaja, võiks lausa öelda, pioneer, sest ega enne ega pärast teda ei laskunud Eestis omaaegsete internatsidega koostööle ükski erakond. Laari halvast või, ehk oleks õigem öelda, valikulisest mälust kõneleb ka järgmine seik. Oli ju tema Eesti Vabariigi peaminister, kui toonane võimukoalitsioon eesotsas Isamaaga võttis Riigikogus vastu seaduse, mis kehtestas keeletsensusest loobumise kohalike omavalitsuste volikogude liikmetele. Just pärast selle seaduse kehtestamist sai võimalikuks, et volikogudesse hakkas pääsema inimesi, kel oli raskusi nii riigikeelest arusaamisega kui ka riigikeeles rääkimisega. Jah, tõeliselt suur on see poliitik, kes kutsub jüngreid tegutsema oma sõnade, mitte tegude järgi.

Kui ühendada Maardu Tallinnaga?

Mis aga puutub Maardusse, siis ajalooliselt on Maardu varemgi olnud  Tallinna koosseisus. Praegugi tuleb Tallinna linnavalitsusse või volikogusse aeg-ajalt kirju Maardu elanikelt, kes teevad ettepanekuid kaks omavalitsust liita. Loogiline, et võidaksid sellest mõlemad ning ka bürokraatiat oleks vähem. Niivõrd tihedalt on praegu oma igapäevastes tegemistes ja töödes need kaks naaberomavalitsust seotud.

Meie ettepanekut on proovitud poliitilise soustiga üle kallata, öeldes, et ega Keskerakond Maarduga ühinedes lisahääli ei saakski – kõik Maardu hääled olevat juba ette broneeritud praegusele Maardu linnapeale Bõstrovile. Väidavad seda IRL-i poliittehnoloogid, kes igasuguseid muutusi näevad ainult läbi oma poliitilise prisma. „Pole siin mingit asja inimeste elujärje parandamisega, kui see on poliitiliselt meile kahjulik,“ tunnistavad isamaaliitlased igasuguse häbitundeta. Ma ei tea, kuidas maardulased sügisel hääletaksid, kui nad oleksid Tallinna koosseisus. Ju ma ei oska nii rikutult rehkendada nagu Mart Laar.

Kui ajaloos veidi sobrada, siis meenutagem, et Tallinnaga külgnevate valdade liitmine pealinnaga Suur-Tallinnaks oli praeguse justiitsministri Rein Langi idee. Selleks olevat isegi seaduseelnõu välja treitud. Kui aga ilmnes, et mõnedes naabervaldades on Keskerakonnal tugev positsioon, paljudes isegi juhtiv – näiteks Rae ja Saue vallavanem on keskerakondlased –, siis loobuti juba eos Suur-Tallinna ideest, kui kolmikliidule kahjulikust ja sobivat tulemust mitte andvast.

„Vastik-vastik-vastik!..“

Mart Laari kirjutisega saab selgemaks ka see, mida IRL tegelikult haldusreformist arvab. Kui on vaja selle reformi teema peibutuspardina välja käia, on nad kõik mihklid, kui aga on reaalne võimalus haldusreformi alustada, algab poliitmanipulatsioon, mille ainsaks mõõdupuuks on IRL-i poliitkasu või -kahju. Reform reformiks, aga oma särk on IRL-lastel jätkuvalt ihule lähemal.

Mõned ajakirjanikud, kommentaatorid ja kolumnistid on viimastel päevadel, kajastades sündmusi Tallinna volikogus ja Riigikogus, jõudnud veendumusele: „Ühed kaabakad kõik!“ Kuna kolmikliit on oma ebademokraatlike, põhiseadusvastaste aktsioonidega kõvasti  ämbrisse astunud, on kallutatud ajakirjanikel sihiks sinna ämbrisse tõmmata ka Keskerakond. Ei hoita kokku värve ega emotsioone. Kui ühtede kisa „Vastik-vastik-vastik!“ tõuseb taevani, siis teised toovad lausa paralleele Molotovi–Ribbentropi paktiga ja Teise maailmasõja eelsete aegadega.

Loomulikult võib iga ajakirjanik oma vaba arvamust avaldada just talle meelepärases kontekstis, kuid kui ronitakse tribüünile, peaks aususe ja eetilisuse huvides meenutama ka eelnevat ning mitte pretendeerima lõplikule tõele.

Kus olid ajakirjanikud kaks kuud tagasi, eelmise aasta detsembris, kui Riigikogus kosmilise kiirusega menetleti Tallinna linnavolikogu valimise teemat? Miks siis keegi ei karjatanud midagi vastikustundest ega rääkinud vaikivale ajastule iseloomulikust ebademokraatiast Anno 2008? Oldi vait kui sukk, sest kõik oli ju korras. Vastuvõetud seaduseparandus tegi Keskerakonnale ära, ning kõik, mis on Keskerakonnale kahjulik, olgu see saavutatud nii ebademokraatlike kui ka lausa võikate võtetega, on juba ette õige, kolmikliidu silmis jumalale meelepärane.

Olgem ausad – see, mis on toimunud nii valimisseaduste ümber kui ka Tallinna pidevas ahistamises valitsusliidu poolt, on tegelikult Keskerakonna sihiteadlik, plaanipärane tasalülitamine. Kolmikliidu ja sellele lähedaste ajakirjanike meelest polegi Keskerakonnal ja tema toetajatel juba ammu kohta poliitikas kaasa rääkida.

Keskerakond keeraku teine põsk ette?

Mida siis pidi Keskerakond tegema? Kas teise põse ette keerama, kui esimene täis sülitatakse? Igasugune jõud tekitab vastutrotsi. Nurkaaetule jääb ainuke võimalus – võidelda oma au ja allesjäämise eest ja nimel.

Meediale meeldib korrata, et nemad asuvat konfliktsituatsioonides alati nõrgema poolele. Pole seda küll kunagi näinud, kui Keskerakonnast või Riigikogu opositsioonist laiemalt sõidetakse nagu teerulliga üle ning sinna juurde lõbusat vilet lastakse. Kus on meedia  nõrgema poole kaitsmise jutt siis, kui koalitsiooniliikmed kelgivad, kes suutis ja oskas Keskerakonnale suurema käru keerata? Vastupidi, meedia tunneb siis rõõmu ja parastab kaasa.

Keeld valimisseadust muuta: kas valimisaastal või aasta enne valimisi?

Selgusetuks jääb, kus on muidu nii kõike tähele panev meedia siis, kui Riigikogus võetakse vastu seadus, mille kohaselt ei tohi valimisaastal muuta valimisseadusi. Kas kriitikameelt on pärssinud tõsiasi, et detsembris Riigikogus vastu võetud kohalike omavalitsuste valimiskorraldusseaduse muudatused hakkasid kehtima vähem kui aasta enne valimisi ning üheaastane seadusemuudatuste embargo on tarvilik vahetada kalendriaasta vastu. Või on juba täna tehtud plaanid muutmaks 2011. aasta märtsikuiseid parlamendivalimisi sellele eelneva aasta detsembrikuus, mis tähendaks seadusemuudatusi vähem kui kolm kuud enne valimisi? Jääb mulje nagu valmistataks ette pinda Riigikogu valimise seaduse muutmiseks, et poliittrikkidega „rullida“ ennast ka järgmisel korral valitsusse. Ju teab osa meediast neid plaane ning ju teatakse sedagi, kellele need muudatused on kasulikud ja keda selliselt tasalülitatakse.

Tänases kriisis ei ole ühed mustad mõlemad. Tänase kriisi on tekitanud jõud, kes ei jätnud teistele valikuid ega võimalusi. Tänase kriisi algus polnud Tallinna linnavolikogu saalis, vaid eelmise aasta lõpul Riigikogus, kus tuldi kokku kambakat tegema, mitte aga riigimehelikkust ja solidaarsust üles näitama.

LAURI LAASI, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |