Orjajutt on suuresti bluff

MARI JOONATAN,      04. mai 2005


Eelmises Kesknädala numbris kirjutas toimetaja Jaanus Kõrv väga õigesti tegelikust töösaamise olukorrast Eestis, kusjuures mainis ka, et välismaal olevat meie inimesed meedia andmeil nagu orjatööl. Stopp! Sellist orjatööjutu heietamist tuleb veidi pareerida.
See versioon on suuremas osas välja mõeldud. Õigemini tehtud ülesandeks pressile, et välismaal töötamist kellegi huvides nimelt just sellises valguses näidataks. Ja mis sel vaesel palgalisel leheneegril siis üle jääb. Otsib mõne loodri või mõne muidu seikleja üles ja laseb sel rääkida, kui „paha seal ikka on".
Tegelikult on ju lausa vastupidi – Eesti tööinimene on juba ammu end tööandjaks tituleeriva kliki ees ori. Ja veel missugune! Tööd tuleb neil rügada vaat et poole rohkem kui välismaal, aga palgapäeval paneb tasku sellise raha, et häbi kaeda. Ja siis veel kõik need "töötajate rahulolu uuringute" jututoad, et „kui rahul ikka meie oma töötajad on" – terved leheküljed rahvale mõistmatut vada ja lõpus siis pisikeselt, et „mõni ei ole ainult natukene palgaga rahul".
Milline variserlikkus! Uuringute tellijad aga joonistavad ise endale nende arvel iga kuu sellise summa, et hoia ja keela ning ka oma sugulastele-tuttavatele jätkub ilusat palka, ning seda väga kasina tööpanuse ja nigelate teadmiste eest.
Ühiskonna nuhtluseks ongi rasvakogujate klass, mitte pensionärid või slaavlased või tatarlased. Ei ole vaja nende pärast kedagi vabasurma minema kutsuda, nagu keegi eelmises Kesknädalas nalja pärast tegi. See klass muudkui kogub rasva ja stresse nii üla- kui alakõhtu, nii üla- kui alaajju. Ei tea, millal isu otsa saab? Aga ega vist saagi, inimene on ju üks saamahimuline olend ja ennemini käib karmauhti lõhki nagu põis kenas lastelaulus, kui isu otsa saab.
Välismaal töötavad inimesed eriti oma asjadest ei räägi ja õigesti teevad ka, sest inimkadedus on piiritu. Kardetakse n-ö kaetamist ja mõnel läheb ka nihu, aga seda rohkem kodumaise vahendaja sulitsemise tõttu. Enam on juba kuulda seda, et kui sa korralikult töötad ja kui ka ettevõtte omanik on inimene, siis pole orjaseisusest juttugi. Suhtutakse nagu omamaa töötajassegi, inimesse, kes aitab tema ettevõttel edeneda. Tasutakse tema eest ettenähtud maksud, aasta pärast on juba mingid sotsiaalgarantiidki mitmel maal olemas, mõnel maal aga veel vähema aja möödudes. Ja palgapäeval võtab inimene, see niinimetatud ori vastu ikka tasu, millest jätkub „vabadele" kodumaal töötavatele perekonnaliikmetelegi saatmiseks.
Kalkuni- ja kanakitkujaid on ka Eestis, kalarappijaid, müüriladujaid, haamrimehi ja muid lihtsama töö tegijaid samuti, aga nemad saavad ju ainult tuhat kuni kaks tuhat kuus ja sedagi heal juhul. On juhuseid olnud, kus õmblejad ja postitöötajad saavad kuu aja töö eest 700 krooni peo peale – "kui ei taha, siis võtan teise". Vaat nii on lood Viini metsades.
Nii et lõpetatagu see orjajutt, tegelikult oleme ise siin kallil Maarjamaal orjad juba üle kümne aasta, kui mitte rohkem.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)