Eesti poliitika valimiste eel

Valimisteni on jäänud vähem kui 100 päeva.

Keskerakonna vastased on asunud tegutsema.

IRL on käinud välja astmelise tulumaksu – mis on ühel ajal naljakas ja kurb. Nii halvasti on lood, et ühtegi uut mõtet neil enam pole ning nad peavad meie aita vargile tulema. Mis meil saab selle vastu olla. Kehtestame muidugi astmelise tulumaksu, aga selleks ei pea IRL-i valima. Võib valida kohe Keskerakonna.

 Naljakas ja kurb on ka sotside katse rahvuskirjanik Tammsaare oma valimisvankri ette rakendada – kuigi ma kiidan neid originaalse idee eest.

 Ma ei imestaks, kui sotsid väidaksid järgmiseks, et kui avada „Tõe ja õiguse“ kolmas köide 149. leheküljelt ning lasta kuuma triikrauaga üle, siis ridade vahele on kirjanik piimaga kirjutanud omakäelise sotside liikmeks astumise avalduse ning tema soovitajaks on Sven Mikser isiklikult.

 Ja muidugi Reformierakond. Erinevalt paljudest Reformierakonna kriitikutest ei arva mina, et Ämaril filmimises ning hävitajate kujundi kasutamises on midagi sellist, mis kujutaks endast suurt rahvuslikku kriisi. Nimekiri võimuliialdustest ja kuritarvitustest, mis viimase 16 aasta jooksul on kogunenud, on selleks liiga pikk ning kaalukas, et seda väikest ja väiklast intsidenti suureks skandaaliks puhuda.

 Ma toetan ka Mikseri otsust edaspidi sõjaväeobjektidel filmimine keelata – kui nüüd oleks alanud igat värvi poliitikute valimiste eelne tormijooks kaitserajatistele, oleks see muidugi kahjustanud kaitseväe mainet.

Kuid midagi on tõsiselt katki Eesti demokraatias,

kui valimiste-eelses debatis domineerib arutelu selle üle, mis on kujutatud plakatitel ja telereklaamides. Midagi on tõsiselt katki Eesti avalikus elus, kui me vinduva pika majanduskriisi, sügava demograafilise kriisi ning ohte täis rahvusvahelise julgeolekupildi olukorras arutame tõsimeeli selle üle, kas Tammsaare oli sots või mitte.

Kallid sõbrad, aeg on lõpetada ajaraiskamine ja asuda selle juurde, mis tegelikult Eesti inimestele korda läheb, mis on Eesti rahva ja riigi seisukohast oluline ning kaalub üles kõik need väikesed ja suuremad skandaalid ja skandaalikesed, mida meile poliitika pähe pakutakse.

Julgeolek

Alustame julgeolekust. 1990-ndate suhteline rahu asendus eelmisel kümnendil erinevate uute konfliktikollete aktiveerumisega. Puhkes sõda Afganistanis ja Iraagis.

 Rahutu on olukord ühtviisi nii Araabia Kevade järgses Lähis-Idas kui ka Aasias, käärib ka lääneriikide sees – Hispaanias Kataloonias taotletakse eraldushääletust, Šotimaal just oli iseseisvusreferendum.

Sõda on jälle Euroopas -- Ukraina ja Venemaa piiril, ning paljud hoiavad hinge kinni, tundes, et rahu on habras ja igal hetkel võib puhkeda uus ulatuslik sõjaline konflikt, milletaolises kaotas Eesti eelmise sajandi keskpaigas oma iseseisvuse.

 Selle kõigega seoses toon välja järgmised pidepunktid, mis määravad ära meie suhtumise.

 * Keskerakond on alati toetanud Eesti liikmelisust NATO-s ning me toetame seda jätkuvalt. Aeg näitab, loodetavasti hiljem kui varem, kas NATO 5. artikkel peab, või juhtub nii nagu Teise Maailmasõja eel, kus lääneriikidel ei jätkunud otsustavust Hitleri peatamiseks jõudu kasutada ning rahvusvahelised lepped ja väiksematele riikidele antud julgeolekugarantiid ei takistanud Saksamaad ja hiljem Nõukogude Liitu käitumast oma naaberriikidega nii nagu natsid ja stalinistid õigeks pidasid. Aga Eestil NATO-s on kindlasti rohkem lootust ja kaitset kui Eestil olles väljaspool NATO-t. Selles küsimuses ei ole Eesti suuremate erakondade poliitikas erimeelsusi.

 * Keskerakond on alati toetanud kaitseväeteenistust ning vastu seisnud palgaarmee-ideele. Küsigem nüüd, kes on kõige enam rääkinud Eesti kaitseväe ümberkorraldamisest väikese professionaalse palgaarmee kasuks, mis sobiks hästi missioonidel osalemiseks, aga jätaks meid täiesti kaitseta kodumaad ähvardava sõjaohu ees. Õige vastus on: Reformierakond. Ärme unusta seda. Nagu ka ärme lubame Eesti inimestel unustada, kelle juhtimisel ikkagi on Eesti piirikaitse koondatud ja kärbitud olukorrani, kus me ei kontrolli enam oma piiridel toimuvat: kes tuleb ja kes läheb. Reformierakondlik riigikaitse on samasugune illusioon nagu kompuutriga joonistatud hävitajad Rõivase pea kohal – see on võlts. Tegelik riigikaitse algab väikeriigi puhul sellest, et iga mees ja naine on valmis vajadusel oma riiki kaitsma. Kas see on nii? Kui ei, siis on Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon ning varasem parempoolne valitsus riigikaitseküsimustes lootusetult läbi kukkunud ja vaja on uut valitsust ning uut poliitikat, et asjad jälle õigeks seada.

 * Ja ärge petke end, et julgeolekut ja kaitsevõimet ei mõjuta demograafiline olukord ning väljaränne. Mida tugevam on ühiskond, mida rohkem meid on, seda kaitstumad me oleme, seda raskem on meid murda või lõhestada. Ja mida nõrgem on ühiskond, seda nõrgem on meie kaitsetahe.

 * Eesti peab ajama tasakaalukat poliitikat. Väikeriigina on meie huvi rahu ja dialoog. Diplomaatilisel väljal võib ka väike olla mõjuvõimas või vähemalt tõhus – nagu tõestasid meid taasiseseisvumise püüdlustes tõhusalt aidanud Taani ja Island, kes olid paindlikumad ja vabamad kui suurriigid. Sest hetkel, kui hakkavad kõnelema relvad ja maksab ainult jõud, on meie pisike piiririik väga keerulises olukorras. Niisiis astume igal juhul vastu nii ühe kui ka teise poole äärmuslastele – me oleme tsentristid. Ja me taunime neid, kes kasutavad välisohuga hirmutamist oma valimiskampaanias, et saada kuidagi hääli juurde.

Poliitiline olukord

Vähe oleks öelda, et erakondade käsi käib halvasti. Meie võimetus pikkade aastate jooksul kujundada valitsusi vastavalt valijate poolt valimistel väljendatud tahtele on pannud paljud poliitikale ja poliitikutele käega lööma. See apaatia on meie suurim vaenlane nendel valimistel!

 Inimesed vaatavad, et juba üle 15 aasta on võimul sama seltskond, vali keda tahes. Ja võivad lüüa käega.

Meie asi on neile igal sammul selgitada, et just sellele loodabki Reformierakond. Just seda ootabki Rõivase peaministriks pannud klikk, kelle jaoks võim on ainus eesmärk ja kõik vahendid selle eesmärgini jõudmiseks on head.

Reformierakond

Rääkides Reformierakonnast – kui kellelegi tundub, et järgmine oravavalitsus on vaid vormistamise küsimus, siis neile ma ütlen: ei, ei, ei! Ükskord läheb jää liikvele.

On silmaga näha, et Reformierakond on minetanud oma teovõime ja suuresti ka ühtsuse. Peaministrist alates ja välisministri ning keskkonnaministriga lõpetades on valitsuspartei kaadriotsused tekitanud ühiskonnas üha suuremat nõutust.

 Kas tõesti ei ole Eestis enam kogenud ja pädevaid inimesi, keda nimetada vastutusrikastele ametikohtadele riigi eesotsas?

 Selline olukord, kus ametis on vaid nominaalne peaminister, aga tegelikud otsuste langetajad on hoopis teised inimesed, on Eestis esmakordne. Aga selline see tööde jaotus Taavi Rõivase, Kristen Michali ja Rain Rosimannuse vahel on.

 Sellises seisus Reformierakond hoiab veel võimu, aga see on neil käest libisemas. Meil on võimalus, kuid meist endist sõltub, kas kõik jätkub vanaviisi või on 2. märtsi hommikuks tee uuele valitsusele ja kaua oodatud muutustele avatud.

IRL

Kehvemini veel kui peaministriparteil käib nende hiljutise koalitsioonipartneri IRL-i käsi.

 Reformierakond on selgelt võtnud eesmärgiks see erakond hävitada. Seda täiesti printsiibitult, kui vaja on. Muidugi saavad Reformierakonna niiditõmbajad aru, et Krossi vastu võttes nad erakonna mainele head ei teinud. Aga nad kalkuleerisid külmalt – ja õigesti –, et IRL kaotab sellest veel rohkem, näides luuserina.

 Paraku ei ole IRL-ist tõsist vastast. Astuda Reformierakonna vastu paremtiival Keskerakonna astmelise tulumaksu loosungiga on meeleheitlik. Erakond on ka selgelt lõhestunud: taas on nominaalselt erakonna juht Urmas Reinsalu, aga nimekirja juhib ja võidu korral istuks peaministritoolile hoopis Juhan Parts.

 Kõrvalt vaadates näeb see kõik välja traagiline.

SDE

Sotsiaaldemokraatidel oli võimalus teha kevadel ajalugu. Kui nemad ei oleks läinud jälle Reformierakonnale õlekõrreks, siis oleks Eestil olnud võimalus uueks alguseks juba sel aastal – kas läbi uue koalitsiooni või siis erakorraliste valimiste. Nüüd aga on tulemuseks aina piinlikumaks muutuv valitsus ja mahavisatud aeg. Kuid aega, ütles juba Lennart Meri, on väikeriigil alati vähe.

 Keegi ei mõista, mis ikkagi on see, mis paneb sotsid iga kord Reformierakonna vile peale kohale tõttama. Kas soov samuti suurte poistega mängida?

 Hämmastav, et juba õige mitmendat korda lähevad sotsid sama teed.

 Pärnoja viis ellu parempoolsete erastamispoliitikat, Padar tegi ära täpselt sellised eelarvekärped nagu parempoolsetele vaja oli, ja nüüd viiakse sotside kätega ellu reformierakondlik tööhõivereform.

 Veelgi enam, me kurdame maaelu üle, põllumeeste üle. Põllumeestel on tõesti väga raske. Mõelge aga sellele, et sotside käes on põllumajandusministri portfell, Riigikogu maaelukomisjoni esimehe amet, ka rahanduskomisjoni esimees – neil on kõik vajalikud portfellid selleks, et tänast põllumeest aidata, aga nad ei tee ikka midagi, vaid nõustusid järjekordselt Reformierakonna poliitikaga, et põllumehi riigieelarvest ei toetata. Jätke meelde: ei aita see ministriportfell midagi, kui parteil endal selgroog puudub.

 Nüüd on sotsidest ministrid sihikule võetud ning iga nädal ilmub nende kohta koalitsioonipartneri kaasaaitamisel mõni väiksem või suurem ebameeldiv uudis, mille eesmärgiks on hoida sotsid kaitseasendis ja ebakindlana ning mitte lasta neil oma poliitika elluviimisest isegi unistada, veel vähem seda nõudma hakata.

Kallase valitsusse minek oleks sotside valijale ilmselt veel vastuvõetav olnud, kuid Mikser oleks kindlasti pidanud kõnelustelt minema kõndima sel hetkel, kui Reformierakond kogu protsessi täiesti naeruväärseks muutis.

Keskerakond

Keskerakonnal on valimistele vastu minnes kolm peamist tugevust.

 * Me oleme Eesti suurimas omavalitsuses tõestanud, et meil on mitte ainult teoreetiliselt alternatiivne poliitika Reformierakonnale, vaid me suudame seda tulemuslikult ellu viia.

 Kui mitu korda viimase nelja aasta jooksul on meile öeldud, et miski on võimatu. Aga me pole jätnud jonni ja tõestanud, et nii, nagu me ütleme, nii ka teeme.

Tasuta ühistranspordi kohta öeldi, et see on võimatu ja et see lõpeb täieliku katastroofiga. Seda ei räägi enam keegi, sest tasuta ühistransport on olemas, toimib ja meeldib inimestele.

 Ja peale märtsis toimuvaid Riigikogu valimisi, kui saame selleks mandaadi, siis kehtestame tasuta ühistranspordi kogu Eestis. Uskuge mind, ka see on võimalik!

 Kui me käivitasime omal ajal munitsipaalelamuehituse, siis naeruvääristati ka seda, aga nüüd on juba ka sotsid aru saanud, et see on õige. Munitsipaalehitus ongi õige, ja muidugi me paneme selle käima üle Eesti, kui rahvas meid selles toetab.

Kui me lubasime luua töökohti, siis seletati, et – ei, neid saab luua vaid turg. Eesti ootas ja ootas selle turu järele ning kolis siis elama sinna, kus inimesi rohkem väärtustatakse. Mitte Tallinnas, kus me päriselt oleme töökohtade loomisesse panustanud ja hoidnud linna atraktiivsena.

Meie tugevus on see, et me oleme ainus selge alternatiiv Reformierakonnale.

 Reformierakond juhib Eesti majandust valesti. Nad lubasid, et Eesti riiki tulevad täiendavad investorid ja loovad uusi töökohti läbi madalate maksude. Tegelikult on see olnud bluff. Välismaised ettevõtted hoopis lahkuvad Eestist, tuues põhjuseks kehva ettevõtluskliima. Ammu see oli, kui me ootasime Estonian Cellsi uut tehast Kundasse, aga see rajati hoopis Austriasse. Selgus, et meil on halb majanduskliima; see tähendabki, et meie riiki ja selle majandust juhitakse halvasti.

 Reformierakond ütleb, et kõik, mis on nende poolt tehtud, on olnud hea ja et samamoodi tuleb edasi minna. Sotsid sekundeerivad, et siiani on tuldud enam-vähem õiges suunas, aga edasi võiks väiksemaid muutusi arutada. Midagi suuremat ei julge nad nõuda – äkki ei võeta siis enam valitsusse.

IRL ütleb, et kõik on hästi, aga ainult siis, kui nemad on valitsuses. Neil on ainult üks unistus – ministriportfellid.

 Keskerakond ütleb väga selgelt, et siiamaani oli valesti, edaspidi tuleb teha teistmoodi. Eesti on jõudnud sinna, kuhu ei ole tahtnud. Muudame nüüd suunda.

 Ja me teame täpselt vastust küsimusele – kuidas? See kõik on kirjas meie programmis ja nagu oleme tõestanud – me päriselt viime lubatu ellu.

 Meie nõrkus on see, et me oleme lasknud nädalate kaupa arutada tühiseid asju – Ämari ja Tammsaare rakendamised valimisvankri ette näitavad riigimehelikkuse puudumist, aga need pole päris probleemid. Me tõusime ise voodist vale jalaga, alustades kampaaniat hoopis aruteludega oma siseküsimuste üle.

 Kui me ei suuda tõstatada järelejäänud vähem kui saja päeva jooksul Eesti inimestele tegelikke, olulisi küsimusi, siis me ei väärigi võitu.

Põhiküsimused

Need küsimused pole paraku viimaste aastate jooksul muutunud.

 Esimene põhiküsimus on väljaränne. Mida teha, et inimesed saaksid elada siin, Eestis? Mida teha, et meie noored tahaksid siia jääda? Mida teha, et need, kes on ära läinud, tuleksid tagasi?

 Teine põhiküsimus on töökohad. Tööd, eriti maapiirkondades, kas ei ole üldse või siis pakutakse palka, millest ei ela ära. Olukord, kus valida on palgavaesuse või lahkumise vahel, ei ole normaalne asjade seis. Paraku Reformierakond on seadnud eesmärgiks probleemi eitamise. Meie peame seisma selle eest, et eesmärgiks oleks olukorra muutmine.

 Kolmas põhiküsimus on hinnad. Mis maksu- ja aktsiisipoliitika tulemusel on ammu lootusetult sissetulekute eest ära jooksnud.

 Suur küsimus, mis kõiki neid ühendab, on see, kas Eestis peaks kõik jätkuma nii nagu praegu või on vaja muutusi?

 Meie ütleme, et jah – vaja on muutusi. Reformierakond ütleb, et ei – midagi muuta ei ole vaja, läheme samamoodi aina edasi.

 Valija lõpuks otsustab, kellel on õigus.

Mida me tegema peame?

Lõpetuseks küsimus: mida igaüks meist peab tegema nendel kuudel, mis meid valimistest lahutavad, et Keskerakond võidaks need valimised?

 Esiteks, pöörame inimeste ja avalikkuse tähelepanu päris asjadele. Räägime sellest, mis on inimestele tegelikult oluline. Ärme läheme kaasa diversioonidega – isegi kui need ilmuvad meie ette taevasse joonistatud hävitajatena.

Teiseks, ärme laseme teistel paika panna, kes me oleme ja kelle eest me seisame. Käib valimisvõitlus, kus vahendeid palju ei valita. Muidugi üritatakse meid näidata taevas teab kelle käsilastena, marginaalsena jne. On meie asi öelda, mille eest me tegelikult seisame ja kuidas.

 Kolmandaks, kes pole veel oma kampaaniat alustanud, nüüd on tagumine aeg. Nüüd ja mitte päevagi hiljem. Seame sihid, teeme plaanid, viime nad ellu. Näitame, et me oleme endiselt Eesti parimad.

 Neljandaks, ärme jääme ise vastaste propagandat uskuma. Muidugi tahab teine pool tõestada, et neile polegi mingit alternatiivi ja et meie häält ei kuula keegi. Kui ainult Postimeest ja Delfit lugeda, siis võib seda ka uskuma jääda. Aga tegelikult vaatab meie poole tuhandeid kaasmaalasi ja nemad küsivad: kuidas edasi?

 Mõned hädaldavad meedia üle: Postimees meid ei avalda, Päevaleht on meid blokeerinud! Küsin: ja mis siis? Postimehe tiraaž on 50 tuhat ja Päevalehel 21 tuhat eksemplari. Aga näiteks meie Pealinna tiraaž on 90 tuhat. Järelikult me suudame mainstream-meediale vastu seista. Tõde jõuab meie lugejateni.

 Ärge laske enam inimestele sisendada, et olukord on lootusetu! Olukord ei ole kunagi lootusetu. Meil on ainult see aeg praegu, siin ja kohe, et midagi muuta, ja meil on ainult üks Eesti, ja me peame tema kaitseks välja astuma. Sest, sõbrad, vaadake enda ümber, kedagi peale meie ju ei ole, kes inimeste heaolu eest südamega võitleks.

Edu meile kõigile! Oleme tugevad ja julged!

EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees ja peaministrikandidaat

Jaga |