Kord Bush all ja Clinton peal, siis Clinton all ja Bush peal…

 Suure tõenäosusega ristavad USA presidendivalimistel mõõgad vabariiklaste poole pealt Jeb Bush ja demokraatidest Hillary Clinton. Ei tundu just kuigi põnev, kas pole? Bushide ja Clintonite poliitilised dünastiad on madistanud presidenditooli pärast juba alates 1992. aastast. Kas tõesti pole riigis, kus elab 320 miljonit inimest, kellelgi teisel tahtmist presidendiks saada, kui jälle Bushil või Clintonil?

 „Demokraatiahällid“ USA ja Suurbritannia sarnanevad teineteisega väga selle poolest, et tegelikult on vaid väljavalituil lootust pääseda suurde poliitikasse. Mõlemas domineerivad kaks poliitilist jõudu, kes aeg-ajalt vahetavad liidripositsioone. Võimuvahetusest tulenevad muutused jäävad aga iga aastaga üha pisemaks.

 Nii vasakpoolsemate leiboristide (Suurbritannia) kui ka demokraatide (USA) puhul on kurb see, et nad on suures osas kaotanud oma näo, võrreldes tolle ajaga, mil asuti tugevat keskklassi üles ehitama. Nad ei ole enam need vanad sotsiaaldemokraadid, kes lihtinimesi toetava poliitika abil aitasid Suurbritannia ja USA pärast Teist Maailmasõda jalule. Praegu kaob tugev keskklass nii Suurbritannias kui ka USA-s kui kevadine lumi – järele jääb rikaste klass, ning ülejäänud elanikkonna elatustase halveneb märgatavalt iga aastaga.

 Vahepealsetel aastatel on rahandus- ja sõjatööstusringkonnad saanud poliitikas enda kätte niivõrd kõvad positsioonid, et leiboristidel ja demokraatidel on raske oma programmile kohast poliitikat ellu viia. Britid mäletavad siiani, kibedus hinges, leiborist Tony Blairi „suurimat saavutust“ – oma riigi viimist koos USA-ga Iraagi ja Afganistani sõtta.

 Üha enam näib, et kuigi Bushid ja Clintonid tulevad ja lähevad USA poliitikas, siis tegelikult jäävad ikkagi kestma rahatuusade huvid.

Jaga |