Poliitikas topeltviga ei andestata

HERBERT VAINU,      12. september 2001


Kauaaegse poliitikavaatlejana ja ajalooteadlasena võin kinnitada, et Eesti valitsuse senine tegevus toob tulevikus kaasa väga ränki tagajärgi kogu riigile. Seda õnnestuks vältida vaid Laari valitsuse kiire väljavahetamisega

Minu eesmärk on analüüsida Mart Laari ja tema teise valitsuse tegevust, tuues paar ajaloolist analoogiat. Alustame vähem tähtsast, nn pilditulistamise skandaalist.

Watergate'ist totram lugu
Laari tegutsemine omal ajal Võrumaal oli muidugi lapsik. Kuna aga see toimus vaimse pinge tingimustes, võiks selle andestada. Kohene vabandamine asja avalikuks tulemise korral olnuks omal kohal – aega ju oli oma teo kaineks hindamiseks küllaldaselt. Aga ei. Algul eitati, räägiti jamast, alles pärast Lepiksoni seletusi vabandati, seejuures oma (järjekordset) valetamist tunnistamata.
Peale eetilise külje on ka teisi raskendavaid asjaolusid. Kui USA omaaegne president Nixon Watergate'i (sissetungi vastaspartei peakorterisse) eitades võis loota, et tõde päevavalgele ei tule, siis Allan Alaküla Kesknädala esimeses artiklis oli Lepik-sonile ju vihje. Ning oli ka teada, et ta ei ole enam Laari valitsuse teenistuses ega ole tal vajadust vaikida.
Elementaarse lugemisoskuse puhul oleks ju pidanud olema selge, et asja ei saa varjata. Kas võib usaldada valitsuse juhtimist inimese kätte, kes isegi ta enda kohta käivat materjali ei oska lugeda? Kuidas ta tuleb toime kee-rukamates olukordades, millest võib oleneda riigi ja rahva saatus?
Pole siis ime, et pärast asja avalikuks tulemist nõudis peaaegu kogu Eesti ajakirjandus valitsuse või vähemalt Laari tagasiastumist. Et enamik väljaandeid koos valitseva koalitsiooniga sellest peagi loobus, on juba tõsine löök Eesti kui riigi autoriteedi pihta.
Välismaa poole tuligi pöörduda
On väidetud, et Keskerakonna pöördumine välissaatkondade poole tähendas kogu loo internatsionaliseerimist ja nii kahjustas Keskerakond riigi mainet. Kui see nii on, tähendaks see, et praegust Eesti rahvast on niisama kerge petta kui omal ajal Hitleril sakslasi.
Pigem võiks küsida, kas see pöördumine oli vajalik. Mille eest siis saatkondade töötajatele palka makstakse, kui nad ei jälgi isegi asukohamaa valitsusjuhi tegevust? Arvatavasti pole nii haledad ka Eesti saatkonnad välismaal. Välisriikide saatkonnad ilmselt jõudsid ise ilma Keskerakonna abita järeldusele, et Eestil on tänapäeva 192 riigi hulgast, nagu ühes artiklis öeldakse, ainsana lapspeaminister. Pealegi kahekordselt – nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt.
Kui sellist inimest võimul hoitakse ja eesti rahvas usub laustotrust, siis nähtavasti on välisriigid jõudnud arusaamisele, et tegemist on tõelise Kilplamaaga ja tehakse sellest ka vastavad järeldused. Seda enam, et siin on valitsusest kõrvaldatud võimekamaid ja teenekamaid inimesi hoopis väiksemate möödalaskmiste pärast või koguni täiesti alusetult.
Tuletagem veel võrdluseks meelde, kuidas Lennart Meri NRG asjus välismaa poole hüüdis ja USA saatkonnaga tüli otsis.

Teatud analoogia kolmanda riigiga

Nüüd teisest, olulisemast küsimusest. Rahva elu murrangulistel momentidel tulevad ikka esile üliradikaalsed inimesed, kes ei suuda ega tahagi näha elu kompleksselt, vaid suurendavad äärmuseni mingeid ühtesid külgi, jättes teised täielikult arvestamata, ning jõuavad nõnda üpris ebatäpsete järeldusteni. Nii oli see Hitleri võimuletuleku ajal Saksamaal, nii ka Eesti nn teisel ärkamisajal. M. Laar paistis siis silma ultranatsionalistlike ja –parempoolsete vaadete poolest, mis olid pealegi esitatud üpris ebakor-rektselt, lahmivalt.
Mitmed sellised äärmuslased on riigi etteotsa tõustes mõistnud, et see, mis on lubatud propagandistile, ei sobi riigimehele. Riigimees peab asju ajama mitmekülgsemalt, käituma tasakaalukamalt. Ka Eesti ajaloos on olnud selliseid inimesi.
Supernatsionalist A. Hitler ajas väga kavalat poliitikat. Tal õnnestus algul ära petta nii Saksa rahvas kui ka paljud välisriigid, k.a Eesti. Aga kuna ta oma äärmuslikest vaadetest ei loobunud ja sellel kursil edasi tegutses, lõppes kogu lugu rahvusliku katastroofiga.
Laar ei ole muidugi Hitler. Aga mingisuguseid ühisjooni on siiski suurtes küsimustes. Kui ta sai esmakordselt peaministriks, oli suur parempoolsuse laine Läänes vaibumas. Laar aga uhkeldas edasi sellega, et teda kiitis juba võimult kõrvale tõrjutud Thatcher. Vastava poliitika ajamine tõi aga rahvale kaasa nii palju ebameeldivusi, et valitsus kukkus.

Laar vigadest ei õpi

Võis eeldada, et uuesti peaministriks saades on ta oma vigadest õppinud. Oli ta ju vahepeal, kuigi lohakalt ja erapoolikult, kirjutanud ühe ajalooõpiku. Aga ei – vana kurss jätkub. Tähele panemata jäi isegi see, et läänemaades on poliitiline kliima veelgi märgatavamalt muutunud. Seda võib hinnata samasuguse eruditsiooni ja lugemisoskuse puudulikkuseks, nagu see ilmnes pildi tulistamisskandaali puhul. Katastroofi küll pole, kuid on antud palju lisaobjekte uuele teadusharule viktimoloogiale, mis uurib inimesi, kelle elu on võimud aidanud puntrasse keerata.
See on teine ja ilmselt tähtsam põhjus, miks Laar peaks tagasi astuma ja tuleks moodustada uus valitsus laiemal baasil. See oleks garantiiks, et otsuste tege-misel võtaks valitsus arvesse suurema hulga komponente ja hindaks täpsemalt nende osakaalu. Otsused kujuneksid sel juhul realistlikumad.
Siin on muidugi segavad afektiivsed momendid: kuidas hiljutised verivaenlased suudavad koos tegutseda ja otsustada, saavutada konsensust. Seda oleks aga väga vaja eelseisvate tähtsate otsuste puhul. Mujal on suudetud. Kui Eestis toime ei tulda, on tegemist poliitilise kultuuri puudumisega. Riigi etteotsa peaksid jõudma uued inimesed, kes suudavad.

Kuidas edasi kondomiiniumi tingimustes?

Eestis praegu väljakujunenud olukord, mida õigusega on nimetatud võimukriisiks, on teiste postsotsialistlike riikidega ja ka hiljutiste Eesti endiste valitsustega võrreldes mitte erandlik, vaid äärmuslik.
Kui võrrelda eelmise Nõu-kogude perioodiga, siis meenutab praegune valitsus oma kintsukraapiva agarusega võõrvõimu suhtes Karl Vaino aega. Karotamm ja Käbin oskasid väljast tulnud korraldusi muundada siinsetele tingimustele vastavamaks.
Võõrvõime on seekord kaks (võimalik, et varjatult roh-kemgi), nagu üks ühiskonnateadlaste protestikirjale allakirjutanu (Erik Terk) hiljem ka Postimehe veergudel välja ütles: üpris enesekindlad Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Maailmapangaga peakorteriga Washingtonis ja Eu-roopa Liit peakorteriga Brüsselis. Need kaks tänapäevase kapitalimaailma kolmest jõukeskusest (kolmas on Jaapan) on sündmuste arengut Euroopa endistes sotsmaades algusest peale dikteerinud ja nende mõju alt on võimatu välja rabeleda. Sõltumata sellest, kas Eesti astub Euroopa Liitu või mitte.
Olukord meenutab mõnevõrra kunagist situatsiooni praeguses Vanuatu riigis Vaikses ookeanis, mis Uus-Hebriidide nime all oli üheaegselt nii Inglismaa kui Prantsusmaa kondomiinium ehk ühisasumaa.
See kondomiiniumisüsteem on endise Nõukogude Liidu aladel kestnud selle riigi lagunemisest peale 10 aastat tagasi ning Ida- ja Kesk-Euroopa riikides juba 1989. aastast, ning on seega küllaltki pika aja jooksul näidanud oma olemust: lülitada need riigid üsna rohmakal viisil kapitalimaailma süsteemi ja samal ajal jätta nad selles süsteemis perifeersesse asendisse.

Kompass võib ka rikkis olla

Või on tegemist lihtsalt vale kursiga, sest Maailmapank ise deklareerib, et praegusel ajal, erinevalt kunagise kapitali esialgse akumulatsiooni tingimustest Läänes, on võimalik samalaadsete ümberkujundustega riikides kiiresti arendada majandust, halvendamata töötajate laiade kihtide heaolu. Ning sellega on viimasel ajal tõepoolest hakkama saanud mõned Ida-Aasia riigid, k.a Hiina ja Vietnam.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)