Mõtteid televisioonist ja kirjasõnast

 Sakala peatoimetaja ütles mulle familiaarselt: „Proua Rossa, teie kirjutised meie ajalehe formaati ei sobi!“ Olen parteitu, usun, et võin avaldada iga erakonna kohta oma arvamust.

Kesknädala üks aktiivsemaid kommenteerijaid internetis on keegi Kriibu. 5. augusti lehes ilmus minult „Mõtteid televisioonist“. Kriibu kirjutas sinna nii: „Sekspoe pidaja tahab läbi TV jumalasõna. Kas Viljandis kirikut pole siis või?“ Juba kuus aastat ei tegele ma poepidamisega. 16 aastat poodi pidanud, tundsin järsku, et enam ei suuda äriga tegeleda – elada nagu orav rattas. Ühesõnaga – tahe ja jõud ütlesid, et aitab. Äriga tuli tegeleda, et ellu jääda.

Olen sündinud perekonnas, kus isa ristis ja mattis. Lapsena imetlesin tema oskust laulda kirikulaule nii, et kuulajad valasid pisaraid. Olen ristitud Alatskivi kirikus, leeris käisin ja nimi Rossa õnnistati hoopis Viljandimaal Paistu kirikus 2001. aastal. Kirikutes käies kuulan meeleldi orelimuusikat ja jutlusi.

Kirjutan romaane ja poeeme. 2012. aastal valmis armastuspoeem „Tulilind“ – parim luulepoeem, mida olen kogenud.

Romaan „Mõõknaine“ (2013) on Eesti elust praeguses ajas ja ruumis. Mõõgatar näeb kaugele ette, reaalsust reaalsuse pärast. Ta näeb kolmandas dimensioonis hoopis uut ja ehmatavat arengut Eesti elukeskkonnas. Kerkib nägemus, mis põrmugi ei rõõmusta rahvast ja rahvusi siin ulmemaal.

Ei saa siin maal tulevikus võtta elu enam huumori ja irooniaga, kui ümberringi sõeluvad hordide kaupa teist nahavärvi inimolendid. Nad on tulnud siia väikesele maale end sisse seadma, sest nende emamaal on rahvaste üleküllus ja sõjad. Neid nimetatakse pagulasteks, nad on valmis hülgama oma maa, et pääseda maale, kus on hingamisruumi. Meie, eestlased, oleme üleüldises plaanis suure hingega rahvas, kes oskab hinnata teiste rahvaste kannatusi, nii ka Mõõknaine.

Kirjutan juba „Mõõknaise“ II osa. Uut romaani „Libu“, teisisõnu – „Mõrsja“. See on väga raske teema tegelikkusest: naine müüb oma 5 last, et rikkaks saada.

Äsja ilmus luulepoeem „Tuultejumal Aiolus“, mille olen pühendanud armastatud ja vihatud Eesti Vabariigi peaministrile 2005–2014 Andrus Ansipile.

Huviga jälgin poliitikat ja Eesti elu, et jälle mõni haarav poeem valmis kirjutada. Lõpetan siin luuleridadega „Mõõknaisest“ :

Oh, rahutus on halbade inimeste hinges

üks painav mõte – neil maistel meeltel.

Oh, rusuv mälestus! Oh, rasked sõnad keeltel.

Miks igavesti hinges kandma pean?

Oh, julmusjutt, kui palju neist nüüd vast tean!

Mu südant täidab ahastus ja mure.

Need halvad inimesed, ei nad ilmas sure!

Nad ikka välja ilmuvad, nende tujul

Nad nagu vampiirid, ilmuvad igal kujul.

Sõnadest ma rahu leian neist.

Ma hoiatan: loodan headust teist.

Ma rohkem oma südant halbade inimeste vihaga

ei koorma hinge,

sest nõrkadest kõrgem on inimsüda, kire ihaga,

seda hoidma peab elu pinge!

Oh, inimesed, leidke headuse ust!

Küll leiate ka oskust hoida südame ust.

Oh, elu, anna armastust rohkem meile!

Ära armastust vihaga vaheta –

olgugi et alati armastust ei taheta.

RIINA ROSSA, kirjanik-luuletaja Viljandist

Jaga |