Sambamõtlus

ANTS KULL,      09. jaanuar 2008


Lammutada on palju lihtsam ja kiirem, kui midagi uut ja ajakohast ehitada. Tõnismäeltki sai okupantide omaks nimetatud monument kaotatud, aga Eesti parimatele mälestusmärkide püstitamine on lastud muutuda üsna sammaldunud ettevõtmiseks. Nüüd õnneks vähemalt on Vabadussamba rajamise lugu jõudnud lõpusirgele.

Juba aastaid on aga olnud päevakorral üks teine mälestusmärk, mis mõnede arvates olevat vaata et tähtsamgi. See kujutaks Kalevipoega.

Inimestel on muinastegelase kuju kohta vastakaid arvamusi. Ühed leiavad, et see tuleks panna Tallinna lahte, teised aga peavad tema õigeks kohaks Kääpa jõe voogusid – seal asuvat Kalevipoja jalad ja mõõk, seega kõik kompleksselt koos.

Kalevipoja jaoks leiduks üks hoopiski sobivam koht. Kui mõni aeg tagasi sõitsin sõbraga Viimsisse, märkis ta: „Vaata, kui hea asukoht on siin Russalkale leitud. Kui aga lahte tahetakse Kalevipoeg paigaldada, kes teda siis puude vahelt märkab? Pealegi on siin ranna ääres ajaloolisi mälestusmärke omajagu juba olemas. Russalkast edasi tulevad laulukaar ja Lauluisa, seejärel Maarjamäe loss ja see, mida okupatsiooniajal nimetati „impotendi unistuseks", seejärel ajaloolised Pirita kloostri varemed. Sealt edasi aga tuleb tükk tühja maad kuni Meriväljani, kust avaneb üle mere kena vaade Tallinnale..."

Sõber osutas kesk vett seisvale betoonplatvormile, millel kunagi teadupoolest olnud tähtis, vist isegi salastatud otstarve. „Sinna peale võikski sobitada Kalevipoja – hoiaks kokku nii tööd ja aega kui ka raha," leidis sõber.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)