Tervishoiukratid söövad perearstid välja

KALEV KALLO,      29. september 2004




Nii kirjutav kui rääkiv press väljendavad tervishoiu pärast pidevat muret. Väikese palga ja ebanormaalsete töötingimuste tõttu lahkuvad parimad ja aktiivsemad arstid tööotsingutel välismaale. Siiajääjad peavad oma nähtavaks ja kuuldavaks tegemiseks korraldama streike.
Mure on kõigil ühine – meditsiini alarahastamine. Selle kõige foonil on mõnegi tervishoiusüsteemi osalise käitumine enam kui mõtlemapanev. Veidi rohkem kui aasta jooksul, mil olen Lasnamäe linnaosa vanem, on minu poole korduvalt pöördunud Lasnamäe perearstid. Alati on nende probleem ruumide leidmine perearstipunkti avamiseks.
Näiteks. Kevadel vabanenud 124-ruutmeetrise äriruumi rendikonkursil osalesid jällegi ainult perearstid, kes saidki need ruumid oma kasutusse. Sinna asus tööle viis perearsti. Seni töötasid nad Lasnamäe tervisekeskuses Medikum. Küsisin iga kord, miks nad tervisekeskusest lahkuda soovivad. Vastati põiklevalt, viidati võimatutele töötingimustele ja "mingite tsahknate" järjekindlatele väljaviskamisähvardustele.
Suurem selgus saabus hiljuti, kui minu poole pöördus oma väitel neljateistkümmend kolleegi esindav perearst jälle sama murega – aidata ruumidega. Tervisekeskuses Medikum edasi töötada muutuvat võimatuks, kuna ruumide kasutamise eest nõutakse renti 260 (!!!) krooni ruutmeetrilt. Lisaks ähvardatakse renti veelgi tõsta või soovitatakse lahkuda.
See rendihind võttis küll tummaks. Lasnamäel võetakse heakorrastatud äriruumide eest 100 krooni ruutmeeter ja kommunaalkulud. Vestluses selgus, et kuni 2003. aastani nõuti 200 krooni ruutmeetrilt. Kui Tallinna linn hakkas alates 2003. aastast perearste linna eelarvest toetama, siis tõsteti rent kohe 260 kroonini.
Kas ühe tervishoiuasutuse omanikel on võimalik käituda veel küünilisemalt? Mäletan, kuidas tervishoiuala abilinnapea tõestas linnavolikogus selle toetuse hädavajadust. Nagu nüüd selgus, perearstid sellest ei võitnud.
Tegemist on väga ereda näitega tulemusest, mis järgnes otsusele teha haiglatest ja tervisekeskustest äriühingud. Teatavasti surus haiglate äriühinguteks ümberkujundamise idee Riigikogus läbi Mart Laari juhitud kolmikliidus toonane sotsiaalminister ja tänane sotsiaaldemokraat Eiki Nestor tervishoiu korraldamise seaduse raames.
Rahvusvaheliselt tunnustatud liider organisatsioonide juhtimise alal Eliyahu M. Goldratt oma raamatus "Eesmärk" on muuhulgas küllalt selgelt sõnastanud mõtte, et äriühingutel on üks ja ainult üks eesmärk – teenida kasumit. Kogu muu tegevus käib ainult selle eesmärgi nimel. Kui vabal turul tegutsevaid äriühinguid "hoiab vaos" konkurents, siis tervishoiu äriühingu olemasolu ja püsimise garanteerib riik või kohalik omavalitsus. Samuti peab riik koos haigekassaga rahuldama nende äriühingute üha kasvavat "isu", mille kasv peab samuti olema kogu aeg tagatud.
Samas, tuginedes Lasnamäe tervisekeskusele, ei ole ma kindel, et raha jõuab arstide ja õdedeni või läheb patsientide paremaks teenindamiseks. Kindlasti on iga haigla juures oma "tsahknad", kes oskavad täiendava raha suunata "kuhu vaja". Kuna seadusest tulenevalt on aktsiaseltsid oma otsustustes piisavalt iseseisvad, siis on raha suunamise meetodid väga mitmekesised.
Näiteks toimub äge "võidurelvastumine", mil peaaegu kõrvuti asetsevad haiglad ostavad kümnete miljonite eest ühesugust aparatuuri, kusjuures patsiente ei jätku kummalegi.
Mulle tundub, et on aeg lõpetada aktsiaseltside mängimine tervishoius. Täna kehtivast seadusandlusest lähtudes on viimane aeg teha haiglatest sihtasutused, sest mõne aja pärast võib riik või kohalik omavalitsus avastada, et ei ole ammu juba haigla või tervisekeskuse omanik, vaid parimal juhul rentnik.
Öeldut kinnitab ilmekalt Diagnostikakeskuse juhtum. Sihtasutuse juhtidel ei oleks suurt vabadust varade ja rahadega toimetamiseks, sihtasutuse peamine eesmärk ei oleks üksnes kasumi teenimine. Ja lõppeks tähtsaim, sihtasutus võiks oma sihiks seada patsientide teenindamise.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)