Riigijuhtimine laguneb iga päevaga

Kui on vaja õpetajate, arstide, päästetöötajate palka tõsta või töötusega tegelda, ei ole raha kunagi. Kui euro nimel on kohustuslikult vaja garanteerida Iirimaa abipaketti 12,4 miljardi krooniga (ligi 800 miljonit eurot), siis Rahandusministeerium saadab kiire ja positiivse pressiteate. Kannad klõpsavad kajades kokku! Kui on vaja 200 miljonit krooni juurde kõrghariduse rahastamiseks või 40 miljonit krooni tasuta koolitoidu jaoks, siis raha ei ole. Aga välismaiseid abipakette toetame kohe. Kümnete miljarditega! Brüssel nipsutab sõrme ja Ansip lippab! Kui on vaja 400 miljonit krooni kohalikele omavalitsustele, et aidata hammasrataste vahele sattunud inimesi, siis raha ei ole. Aga kui on juurde vaja militaarjõude Afganistani Helmandi provintsi, siis meie parempoolne valitsus leiab raha kohe. Ilma diskussioonita!

Kõik uuringud näitavad, et tervishoid on alarahastatud, aga meie „sotsiaalse sidususe minister"  Hanno Pevkur ütleb, et raha ei ole. Aga leiame miljardeid kohe, kui on vaja abistada Kreekat, kes maksab oma inimestele viis korda kõrgemat pensioni kui Eesti.

Nemad ei lase oma heaolul kuigivõrd kukkuda. Eestis polegi enam kuhugi kukkuda, aga heaolu tõstmisega ei tegelda. Poliitikud, kes ise õilmitsevad siidipatjadel, jagavad oma rahva raha pigem võõrastele ja meist rikkamatele. Kristlikust ilmavaatest oleks see isegi mõistetav, kuid ainult siis, kui otsustajad peaksid ka ise elama 8000-kroonise brutosissetulekuga, nagu elab meie lasteaiaõpetaja.

Postkontorite-koolide elu maal sõltub maksumaksja rahast, aga miljoneid leitakse välissaatkondade avamiseks. Ikka ja jälle ootab parempoolne poliitiline eliit kiitust Brüsselist. Julgeolekuarhitektuur ja julgeolekupoliitika on moesõnad ning selle „disainereid" on meil jalaga segada. „Asümmeetriliste ohtude" suurenemine võtab haridus- ja sotsiaalpoliitika arendajatelt üldse võimalusegi oma valdkonda ressursse juurde saada.

Kaitse- ja välispoliitikute agendat on valijatele kergem müüa, sest meie ajalooline taust laseb  propageerida hirmutamispoliitikat. Lausung me peame seda tegema, sest homme võivad tulla vene tankid tagab kindlad hääled. Ajalugu on meile nii suure küüru selga kasvatanud, et me ei näe selle alt enam naabrit ega tunneta sotsiaalset solidaarsust. Meie eliitkast saab endale nii hõlpsalt rasvase kaitsekihi peale.

Reformikad selle pragmatismi peal sõidavadki. Kõik, kes kahtlevad nende dogmades, on riigireeturid ja teisitimõtlejad, ning küll Kapo hoolitseb, kuidas seda „tõestada". Reformi meelest ei tohi panna kaalukausile ühelt poolt julgeolekuarhitektuuri arendamise miljardeid või teisalt haridus- ja sotsiaalsüsteemist puuduvaid miljoneid. Alati ja pimesi anname aga raha militaarsektorile.

Ka uudistevoos kajastatakse 10 korda rohkem sõjakaid Gaza sektori argisõnumeid kui Soome ja Taani sisepoliitikat. See on üks põhjus, miks valija maailmapilt on kitsas ega suuda haarata  nüüdisaegsete põhjamaiste ühiskondade juhtimise tehnikaid. Alati saab öelda: imetle meid, sest vaata, mis elu on Mongoolias ja Kasahstanis!

Selline taust ei lasegi meil tegelda sisuliste asjadega.  Ühiskonna prioriteedid on tugevas nihkes. Näiteks Eesti noorte vaimse tervisega tegeleme ainult hoogtöö korras - siis, kui noor on teinud järjekordse enesetapu(katse). Juba liikluses on näha, kuivõrd jõhkrad on Eestis maneerid ja hoiakud kaasinimeste suhtes.

Valitsus on loonud olukorra, kus riigijuhtidel puudub autoriteet. Endise karjäärikommunisti Ansipi päästerõngas on „kangelaslik" Pronkssõduri äraviimine. IRL-i juht Mart Laar saab võib-olla alles nüüd aru, et sellega marginaliseeriti nende erakond pikaks ajaks nurka sitsima.  Pronkskobaka lohistamine rajas valitsejatele vaba tee kõikvõimalikele kärbetele ja üheplaanilisele riigijuhtimisele, kus siseküsimuste arutamise asemel keskenduti Brüsseli kintsu kaapimisele. Ja vaadates Jüri Pihli avaldust, kus ta kahtlustas Ansipi meeskonda riigireetmises, tuleb välja, et lisaks Brüsselile kaabitakse ka Moskva sääri. Muidugi varjatumalt.

Omariikluse vaimu tänane valitsus ei kanna. Otsused läinud, oma raha läinud, au ja väärikus läinud. See on teravalt näha, kui jälgida Laine Jänese käitumist meie kultuuritegijatega. Reformierakonna avalik poliitiline künism on teoks saanud ajakirjanike aplauside saatel.

Meil on veel võimalus. Hoidke kõik kinni oma suhtlusvõrgustikust ning andke punast tuld paremerakondadele! Eesti riiki on võimalik suunata targemale riigijuhtimisele ainult Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide ühise valitsusega. Liiga vähe on täna neid, kes usuvad selle liidu võimalikkusse. Kuid vaid nemad üheskoos suudavad lõpetada küürakate ajastu.

KESKMÕTE: Omariikluse vaimu tänane valitsus ei kanna.

JAANUS KARILAID, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees

Jaga |