Genotsiidi tunnistamine on iga riigi ja iga inimese südametunnistuse asi

Armeenlastest elanikkonna likvideerimise plaani mõtlesid Türgi riigijuhid välja juba enne Esimest maailmasõda. Sõja varjus viisid nad seda külmavereliselt ellu. Inimesi hävitati vaid sellepärast, et nad olid armeenlased. Vaid selle eest, et nad kummardasid Kristust, mitte Allahit. Koos armeenlastega tapeti ka kreeklasi, serblasi, assüürlasi ja bulgaarlasi. Faktiliselt oli see XX sajandi esimene genotsiid. Selle alla sattusid mitte ainult inimesed, vaid ka kristlikud kultuurimälestised. Genotsiidi tagajärjel osutus kogu armeenlaste asuala (350 000 km2)  olevat ilma armeenlasteta. Armeenia rahvas, kes kaotas oma ajaloolise elupaiga, muutus paiksest rahvast laialipaisatud kogukonnarahvaks.

Testament

Et mitte „solvata" türklasi, oli Nõukogude Liidus armeenia genotsiidi probleem pikki aastaid tabuteema. Ohvritest ja kaotustest rääkida ei tohtinud, eriti oli aga keelatud mõelda ja kirjutada kaotatud kodumaast. Hoolimata keelust kandusid aga meenutused tapmis-, vägivalla- ja küüditamisõudustest edasi põlvest põlve, isadelt poegadele, emadelt tütardele.

Iga rahva ajalugu, kirjutas vene ajaloolane ja kirjanik Nikolai Karamzin, on „esivanemate testament järeltulijatele". Kui testamenti võltsitakse, katkeb põlvkondadevaheline side ning toimub rahvuse ümbersünd või assimileerumine.

Armeenia rahvaga seda ei juhtunud, sest teda toetasid mitmed teised rahvad, kes ei jäänud armeenlaste ränga saatuse suhtes ükskõikseks, vaid aitasid igakülgselt ning mõistsid genotsiidi teravalt hukka. On ilmunud hulk kirjandusteoseid, mis jutustavad sellest, kuidas Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ning paljud teised riigid päästsid armeenlasi.

Rohkem kui nelikümmend aastat oma elust pühendas genotsiidiohvritele tuntud misjonär Hedvig Büll (Bühl) Haapsalust. Olles 1915. aasta genotsiidi tunnistajaks, tegi ta tohutuid jõupingutusi, et päästa tuhandet väikest orbu. Emakese Bülli nimi on kuldtähtedega kirjutatud armeenia rahva ajalukku, teda mäletatakse ja austatakse. Kahjuks on Hedvig Bülli (1887-1981) nimi Eestis vähetuntud. [Armeenia-Eesti kultuuriselts paigutas 1989. a. mälestustahvli tema kodumajale Haapsalus Kooli ja Linda tänava nurgal. - Toim.]

Pragmatism või südametunnistus?

On möödunud aastad, on tekkinud uued riigid, kes suhtuvad Türgis armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi erinevalt. Ühed on jäänud truuks humanismile ja inimõigustele. Nad tunnistavad armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi ning on sellise poliitika hukka mõistnud. Teised riigid peavad eelkõige silmas kasulikkuse printsiipi ning oma geopoliitilisi huve - nemad püüavad genotsiidifakti ignoreerida või lihtsalt „mitte märgata". Tihti satuvad need kaks printsiipi riigis vastuollu - üks osa võimustruktuuridest tunnistab genotsiidi, teine osa teeb kõikvõimaliku, et seda ei tunnistataks. Näiteks leiab sisekonflikt aset USA-s  Kongressi ja Riigidepartemangu vahel.

Armeenia riigijuhid ja välisministeerium on korduvalt avalikult teavitanud, et Armeenia ei pane mitte kunagi ei genotsiidi fakti ega selle rahvusvahelise tunnistamise tähtsust kahtluse alla. Türgi võimud aga eitavad järjekindlalt kõiki süüdistusi armeenlaste kallal toime pandud genotsiidis, nimetades seda „olematuks ajalooliseks sündmuseks" ja reageerivad väga valulikult igasugusele kriitikale. Armeenia presidendi Serž Sarkisjani sõnul nad muutsid „selge fakti ignoreerimispoliitikaks, vaidlusküsimuseks, elunormiks, käitumismalliks".

Esimesena tunnistas Osmani impeeriumis armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi ja mõistis selle 1965. aastal hukka Uruguai. Hiljem on seda teinud kümned riigid ja organisatsioonid, sealhulgas Venemaa (1995), Prantsusmaa (1998), Itaalia (2000), Brasiilia (2006), Saksamaa (2005), Šveits (2003), Holland (2004), Belgia (1998), Poola (2005), Slovakkia (2004), Leedu (2005), Kreeka (1996), Küpros (1982), Liibüa (2000), Kanada (1996), Argentiina (1985), Venezuela (2005), Tšiili (2007), Austraalia (2009), Rootsi (2010), Vatikan (2000), aga ka 42 USA osariiki 50-st. Genotsiidi armeenlaste kallal on hukka mõistnud  Ülemaailmne Kirikute Nõukogu (1995), Euroopa Parlament (1998), Euroopa Nõukogu (1987), ÜRO Inimõiguste Komisjon (1979). Peale selle on Belgias, Šveitsis ja Prantsusmaal tunnistatud armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi, nagu ka holokausti, avalik eitamine kriminaalkorras karistatavaks.

Balti riikidest võttis esimesena vastu resolutsiooni, mis mõistis hukka 1915. aastal Türgis armeenia rahva kallal toime pandud genotsiidi, Leedu Seim (2005). Resolutsioon võeti vastu enamhäältega, kus 51 saadikust hääletas poolt 48; kolm saadikut hääletamisest osa ei võtnud. Arutlusel märkisid Leedu rahvaesindajad, et ajaloofaktide eitamine on mõttetu ja võimatu.

Eesti Vabariik, Euroopa Liidu ja NATO liige, eelistab selles küsimuses ametlikku seisukohta mitte võtta - et mitte rikkuda suhteid Türgiga. Samas on igal aastal toimunud Tallinnas ja Tartus armeenia genotsiidi meenutamine, millest võtavad osa armeenia kogukonna esindajad, omavalitsusjuhid jpt.

Seoses armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi 95. aastapäevaga suureneb nende riikide arv, kes seda ajaloofakti tunnistavad. 2010. aastal on seda juba teinud Hispaania provintsi Kataloonia parlament, USA Kongressi väliskomisjon ja Rootsi parlament Riksdag.

Dilemma

Euroopa Liit ei tea, mida teha Türgiga, kes juba hulk aega soovib saada EL-i täisliikmeks. Türgi võimalik liituvõtmine kutsub esile teravaid diskussioone. Nende käigus on armeenlaste genotsiidi küsimus mitu korda olnud spekulatsioonide objektiks. Riigid on seda küsimust kasutanud Türgile surve avaldamise vahendina, et oma probleeme lahendada. Kohe, kui on saavutatud teatud Türgi-poolsed järeleandmised, unustatakse kõnealune küsimus.

Kuidas oma NATO-liitlasele ära öelda, ilma et teda solvata? Türgit on ju Läänele paljudel põhjustel tarvis. Teisest küljest kardavad paljud eurooplased 70 miljonit moslemit, kelle ees on tarvis oma uksed avada, kui Türgi Euroopa Liitu vastu võetakse.

Türgi Euroopa Liitu võtmise vastu on olnud suurem osa küsitletud kodanikest Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias. Suurem osa Poola ja Hispaania kodanikke olid aga Türgi vastuvõtmise poolt. Eestis oli poolthääletajaid natuke rohkem kui vastuolijaid.

Paljud eurooplased ei mõista, miks Türgi nii valulikult ja äärmiselt agressiivselt reageerib üleskutsetele tunnistada armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi ning mälestada selle ohvreid, nagu seda on teinud Saksamaa juutide kallal toime pandud holokausti suhtes. Selline reaktsioon hirmutab inimesi ning paneb neid mõtlema, et sellega jätab Türgi valitsus endale õiguse niisugust aktsiooni korrata. Türgi peaministri Recep Erdogani hiljutine ähvardus Türgis praegu elavate armeenlaste väljasaatmise võimalikkusest  toob möödapääsmatult rahva mälus esile 1915. aasta genotsiidi. Ettevaatlikuks teeb ka Türgi Vabariigi võimude suhtumine kurdidesse ja teistesse vähemusrahvustesse.

Recep Erdogan teatas intervjuus ajakirjale Spiegel: "Genotsiidist ei või isegi juttu olla." Pole mitte mingit kriitilist pilku oma ajaloole, pole südametunnistust, isegi kaastunnet ohvritele pole. Nagu varemgi on võimude ja riigi reputatsioon tähtsam inimõigustest ning inimeste kannatustest.

2008. aastal alustasid türgi intelligendid Baskin Oran, Ahmed Insel ja teised veebilehel "Vabandage" kampaaniat "Armeenlased, andke meile andeks!". 1. veebruariks 2010 oli sinna antud juba 30 000 allkirja.

Teisest küljest aga alustati Türgis vastukampaaniat, kus koguti 100 000 allkirja. 2006. aastal ähvardas üht kõige tuntumat türgi romaanikirjanikku, Nobeli preemia laureaati Orhan Pamukki vanglakaristus selle eest, et ta nimetas armeenia rahva kallal alates 1915. aastast toime pandud kuritegusid genotsiidiks.

Viimastel aastatel kasutatakse aina rohkem armeenia genotsiidi tunnistamise vastastes aktsioonides türgi ja aseri diasporaad. "Türgi ja Aserbaidžaan peavad aktiivsemalt ära kasutama oma kogukondade potentsiaali, et seista vastu Armeenia poliitikale tunnistada armeenlaste väljamõeldud genotsiidi 1915. aastal Osmani impeeriumis," ütles Türgi saadik Aserbaidžaanis.

Ühele uurimisküsimus, teisele fakt

Türgi riigijuhid kardavad põhjendatult, et türgivastane meelsus, mis on tingitud pikaajalisest armeenlaste genotsiidi fakti ignoreerimisest, võib segada Türgi vastuvõtmist Euroopa Liitu. Selleks et juhtida rahvusvaheline tähelepanu küsimusest kõrvale, soovitavad nad luua ajaloolastest komisjon, et "seda küsimust uurida".

Esmapilgul tundub see ettepanek loogiline. Samas on ajaloolaste jaoks armeenlaste genotsiid ajaloofakt, mis on ammu tõestatud. On olemas terve hulk ajaloolisi publikatsioone ja teadustöid, mis seda kuritegu tõestavad. Veel 1916. aastal kirjutas armeenlaste genotsiidist Türgis inglise diplomaat ja tuntud ajaloolane Arnold Toynbee. Selle sündmuse on hukka mõistnud ka hulk tuntud teadlasi, kirjanikke ja ühiskonnategelasi. Nende hulgas on James Braid, William Gladstone, Lloyd George, Herbert Adams Gibbons, Valeri Brjussov, Anatole France, Romain Rolland, Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill, paavst Johannes Paulus II jpt.

Genotsiid - see on ühe rahva teise rahva poolt hävitamise poliitika. See on inimvihkajalik ideoloogia. Genotsiidiprobleem pole mitte ajaloolaste vaidlus, vaid õiglane hukkamõist, mida ootavad nii armeenlased kui ka paljud teised maailma rahvad ning riigid.

Minevikus pole maailma avalikkus armeenia rahva tragöödiast vajalikke järeldusi teinud. Armeenlaste genotsiidi ei mõistetud vajalikul määral hukka, ning see tõi endaga kaasa holokausti. Genotsiidisündroomi on näha ka etnilistes puhastustes Kosovos, Bosnias, Somaalias, Ruandas, assüürlaste ja kurdide kallal Iraagis toime pandud kuritegudes jne. Avastamata kuritööd kipuvad korduma ja kurjategijad, kes ei ole karistust kandnud, sooritavad uusi kuritegusid.

Vaikides genotsiidist, me reanimeerime seda.

Saatus on armeenlaste naabriteks teinud pärslased, türklased, venelased, aserid, grusiinid ja teised rahvad. Kuid selleks, et saaksid areneda heanaaberlikud suhted, mis on üles ehitatud inimõigustele ja õiglusele, sõprusele ja üksteisemõistmisele, tuleb minevikule joon alla tõmmata, heastada genotsiidi tagajärjed, teha võimatuks selle koleduse kordumine.

Uusi suhteid ei ole võimalik ehitada verisele minevikule, seadustatud röövimisele, valele, vägivallale, genotsiidile.

Genotsiidi tunnistamise küsimus on omamoodi indikaator, mille põhjal on võimalik hinnata ühe või teise riigi moraalset palet, aga ka sealsete inimeste eetilisust. Genotsiidi tunnistamine on südametunnistuse küsimus ning näitab seda, kui palju hinnatakse üldinimlikke väärtusi. Võõrast muret pole olemas, aga inimeste tragöödial ei ole rahvuspiire.

Genotsiid on kuritegu inimkonna vastu. See on barbaarne moodus lahendada rahvustevahelisi küsimusi.

Me räägime armeenia rahva kallal toime pandud genotsiidist mitte selleks, et saavutada teiste rahvaste kaastunnet, vaid selleks, et kaitsta maailma selle kohutava sündmuse kordumise eest. Armeenia rahva vastu toime pandud genotsiidi hinnang ei saa tulla käsukorras väljastpoolt. Selle hinnangu saab anda vaid iga üksiku inimese sisehääl ja südametunnistus.

RAFIK GRIGORJAN, filosoofiadoktor

Jaga |