Priit Pullerits külvab Keski-vastast vaenu

Kirjutaja oli juba ette otsustanud, et Keskerakonnaga ei liituta mitte ideede, meeldiva seltskonna ega tegutseda tahtmise pärast, vaid mingisugustel „omakasu eesmärkidel" (millistel täpsemalt, see jäigi arusaamatuks). Kuid isegi mitte need süüdistused ei jäänud hinge kriipima, vaid hoopis see viis, kuidas ja millega püütakse hirmutada meie partei potentsiaalseid toetajaid.

Kõigepealt demoniseerimine - Pullerits kasutab Keskerakonnaga liitujate aadressil väljendeid nagu „faustilikud tehingud" ja „kuratlikud tehingud". Veelgi kaugemale minnes  ta püüab veenda avalikku arvamust selles, kuidas tsentriparteiga liitudes hakkab inimesel ka isiklikus ja tööelus viltu vedama, tuues näiteks jalgpallur Andres Operi vigastused ja missiks kroonitud Diana Arno väljajäämise Miss Universumi esiviisikust. Naeruväärne ja totter? Ei, pigem väga ohtlik.

Rahva sihilik tülliajamine on kuritegelik

Sotsiaalteadlased on varem tabavalt märkinud  „esimese Eesti" ja „teise Eesti" olemasolu. Selleteemaline debatt laienes hiljem ka rahvuslikele, poliitilistele ja isegi piirkondlikele jõujoontele. Konsensusele jõuti selles, et igasugune väikese ja demograafiliselt ohustatud natsiooni teadlik tülliajamine ja lõhestamine ning rahvaliikmete vahele viha külvamine on kuritegelik, sest võib kaasa tuua suure osa rahva võõrandumise oma riigist ja osutuda riigi eksistentsile eriti ohtlikuks mis tahes kriiside ajal. Sellesarnane võõrandumine hakkas mõnede ajaloolaste sõnul süvenema ka 1930. aastate lõpus. Võimalik, et just opositsiooni ja selle pooldajate isolatsioonitõrjumine aitas luua eeldusi 1940. aasta juunisündmusteks.

Just ülaltoodust lähtudes tulevad mulle külmajudinad ihule, kui nüüd, enne kohalike omavalitsuste volikogude valimisi kuulen jälle loosungeid „mustadest ja valgetest jõududest", „omadest ja võõrastest", deemonlikust, pahelisest ja korrumpeerunud Keskerakonnast ning ausast, puhtast ja õiglasest IRL-ist ja Reformist. Pulleritsu jaoks on kõik, kes julgevad Keskerakonnaga liituda või seda toetada, „ostetavad ja müüdavad, saatanaga liidus olejad". Kahjuks unustavad „sõltumatud ja neutraalsed" ajakirjanikud tõsiasja, et meie erakonda on erinevatel aegadel toetanud kuni 35 protsenti elanikest, teatud piirkondades ja gruppides üle poole elanikest.

Vähemalt kümme aastat on ajakirjanikud teinud tõsist tööd Keskerakonda kuuluvate ja neid toetavate inimeste hirmutamisel, halvustamisel, sildistamisel ja demoniseerimisel. Nende inimeste hulgas ei ole mitte ainult tublid ja edukad sportlased, kultuuriinimesed, tohtrid, õpetajad jm spetsialistid, vaid märkimisväärsel hulgal ka neid, keda sotsiaalteadlased kunagi „teiseks Eestiks" nimetasid. Ka need inimesed käivad valimas, omades arusaama ühiskonnaasjadest. Nad ei hakka kunagi, kasvõi omaenda majandusolukorrast tulenevatel põhjustel, ühegi parempoolset poliitikat ajava partei poolt hääletama.

Keskerakond on Eesti demokraatia nurgakivi

Kujutagem nüüd ette olukorda, kus Keskerakonna vihkajatel õnnestubki meid poliitilisel maastikul nurka suruda. Selle tagajärjel tõrjutakse poliitiliselt maastikult välja mitte ainult rohkem kui 10 000 keskpartei liiget, vaid ka suur osa nendest, kes selle erakonna poolt on harjunud hääletama ning kelle sotsiaalseid nõudmisi ja huve me esindame. Ülimalt tõenäoliselt pettub sellisel juhul Eesti demokraatias märkimisväärne osa elanikkonnast, sealhulgas terved piirkonnad ja sotsiaalsed rühmad (näiteks Eesti venekeelsed elanikud). Mis juhtub siis, kui nendel, „mustadeks jõududeks" sildistatutel, kaob huvi üldse valima minna ja valimisaktiivsus Eestis hakkab kõikuma vahemikus 25-40%? Kui neil on selle riigi käekäik täiesti ükskõik ja nad ei tõsta selle kaitseks enam kättki? Kas meie riik ikka kestab edasi ainult „valgete jõudude" ja „värske energia" najal?

Kellele on rahva „mustadeks ja valgeteks jõududeks" jagamine kasulik? Kelle huve teenib järjekordne poliitilise ning hiljem ehk ka sotsiaalse tõrjumise kampaania? See pole kindlasti mitte Eesti riigi ega rahva huvides.

Kahjuks pole Pullerits oma Keskerakonna-vastase vihkamisega parempoolses ajakirjanduses mingi erand, vaid pigem reegel. Pean Eesti rahva lõhestamist niisugusel kujul kuriteoks olukorras, kus ohus ei ole mitte rahvuslik lennukompanii Estonian Air, vaid riigi kui terviku jätkusuutlikkus.

Kui parempoolne meedia seostas meie valimisloosungit „No pasaran!" millegipärast ainult venekeelsete valijate moosimisega, siis mina näen siin üleskutset hoopis eestlastele endile. Hoopis meil on aeg üksteisele otsa vaadata ja küsida: kui kaugele eestlastevahelise vihkamise õhutajatel lasta minna, et see ei muutuks ohuks rahvuse edasikestmisele, või on juba ammu aeg öelda: „No pasaran!"?

LAURI LAASI,  Riigikogu liige, Keskerakond

[fototekst]   KAITSEB VALGEID JÕUDE?  Tartu Ülikoolis noori ajakirjanikuhakatisi koolitades rõhutab õppejõud Priit Pullerits alati, kui oluline on ajakirjanikul säilitada tööd tehes neutraalne ja tasakaalustatud toon. Paraku Keskerakonnast kõneldes lahvatab Pulleritsus alati vahkviha. Ehk peaksid Tartu Ülikooli tudengid andma Pulleritsule loengu sellest, kuidas ajakirjaniku kohuseks on olla heatahtlik ja analüütiline. Lauri Laasi peab Pulleritsu Keskerakonna-vastast artiklit ohtlikuks, sest selle tulemuseks võib olla suurenevate lõhede tekkimine ühiskonnas.

Jaga |