Puust ette, punaseks kah

Nüüd, vahetult enne valimisi, tuleb taas tuttav tunne. Iga päev leian postkastist midagi uut ja huvitavat. Ühel päeval kinnitab mister Rahumägi, et kui teda valin, saab kuritegude ennetus uue hoo, politseipatrullide arv kasvab ja võin kindel olla, et õhtul on taas tänaval julgem käia.

Loen - ja aru ei saa. Toosama härra on praegugi Riigikogu liige ning julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees. Mitte tavaline poliitik, vaid jõuline praktik, kes on pühendanud oma elu Eesti inimeste turvalisusele. Nõnda on ta ise kirja pannud. Miks ta siis seni, kõik need neli aastat, ei ole teinud seda, mida ta meile tulevikuks lubab?

Teine lehekene - kena noor daam, mitme lapse ema, tahaks anda "võimaluse ka nendele lastele, kes täna sündimata jäävad". Ja veel palju kauneid, kahjuks sisutühje sõnu. Et üheskoos suudame muuta meie kõigi elu ilusamaks... Ja siis see leping, millega lubatakse, et kõik rumalused jäävad tegemata, kui vaid minu hääl nende erakonnale saab antud.

Üks põnevamaid trükiseid jõudis mulle koju läinud nädalavahetuseks. Olin just Kindla Seltskonna jõudnud läbi tudeerida ja teada saanud, et Tõnis Rätsepa arvates on "parteiline kultuurielu juhtimine kahetsusväärselt tuim" (?) ja et Neeme Kuninga meelest on meie "kultuurikaevus vesi hetkel sogane" (olles küsinud endalt natuke nõutult, et miks siis koalitsioonikaaslastelt puhtamat vett ja tundlikumat kätt ei ole nõutud). Olin teada saanud, et Mart Laar on "kunstnik, kes julgeb luua ja otsustada", et kellegi kodus käib "kilkamine ja rõkkamine", et Erki Nool on "ehe mees", Ene Ergma aga "suurte rollide naine". Peale muu teevad poliitikud süüagi, neil on lapsi, koeri ja kasse, nad on noored olnud ja koolis käinud, mida isegi fotod tõestavad.

Reformikiri on aga tippude tipp. Klantspaber (kahju küll, tulehakatuseks  ahju see ka ei sünni!), sadakond lehekülge, mis näitavad meie poliitikuid küll suusarajal, küll tantsupõrandal, lapsukesi kallistamas ning koeraga mängimas. Kui oled kõik põhjalikult läbi lugenud, tead seda üllatavat fakti, et nad on ikkagi inimesed, peaaegu nagu meiegi, ehkki targemad, ohvrimeelsemad, igati tublimad. Ainult inglitiivad neil veel puuduvad. Aga küllap needki kasvavad, kui veel aega antakse.

Sellele heleroosale lõhnavale paradiisile mõeldes ei saa minusugune lihtsa mõtlemisega inimene aru, mida nad kõik need eelmised neli aastat, mõni veelgi kauem, seal Toompeal teinud on. Kui nad nüüd minu hääle saavad, küll siis aitavad, tõstavad, viivad, annavad, hoiavad... Aga töötute armee on aina kasvanud, hinnad tõusnud, pensioni ja palga reaalne ostujõud langenud. Kus valitsuskoalitsioon oma hea tahte ja tõhusa tegutsemisega siiani on olnud?

Tegelikult on see üsna mõttetu küsimus, rohkem nagu suusoojaks. Kõlavaid loosungeid oleme kuulnud ju kõik need aastad. Tegelikult tahaksin teada vaid seda, mille nimel selliseid üllitisi tehakse, kauneid metsapuid ohvriks tuuakse. Kõik need mesijutud ja ilupildid tõestavad ju ainult üht - valija on nagu kaugete kantide pärismaalane, keda „tark valge mees" kõlisevate klaashelmestega hullutada tahab.

Minule isiklikult aga meeldiks, kui mind mõtlemisvõimetuks ei peetaks ning valimiste eel tühja-tähjaga ei kostitataks. See kindlasti minu valimiseelistusi ei kujunda.

IMBI JELETSKY

Videvik

Jaga |