Külas olles käitu viisakalt!

1959. aastal tuli NSVL-i Tomski linnas ilmale Andrei Kuzitškin, kes pidi sellest viisakusõpetusest kahjuks ilma jääma. Ajad olid teised. Ka tema meditsiiniõest ema ja lihttöölisest isa ei andnud küllaldast koolitust edasiseks eluks. Viisakuse-alast elementaarõpetust. Kasuks ei tulnud Andreile ka lavaõpingud aastatel 1986–1994, olles näitleja Tomski Teadlaste Maja rahvateatris ja teatris „Intim“.

Venemaal majanduskurjategijaks kuulutatud ning slavismi ja õigeusu  mõistes krišnaiitide ekstremismi propageerija tuli 2014. aastal Eestisse pagulaseks. Võeti lahkesti vastu. Olgugi et Venemaa Tomski rajoonikohus mõistis ta süüdi võõra raha omastamises ligi 100 000 rubla ulatuses, milleks oli kasutanud oma teenistuslikku positsiooni.

Kui Vene aegu „hüpatati” välismaale nii-öelda riigist ärakargajaid, nagu Riho Mesilane või Heldur Koesalu, siis sealsete kohalike usalduse võitmiseks kästi neil Nõukogudemaad sarjata. Muidugi n-ö viisakuse piires.

Huvitav, et nõnda alustas oma kirjutisi ka Andrei Kuzitškin. Venemaa sai neis oma osa ning eriti täpselt ja üksikasjalikult kirjeldas ta FSB tegevust ja arusaamasid nii omal maal kui ka võõrsil. Tark mees – nagu oleks ise agent olnud. Aga eks pikk elu annab ka kogemused. Kirjutas ennast tutvustades, et valdab eesti keelt, kuid ikkagi oli tema kolumnide all teade „Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane”.

Varsti tuli murrang. Postimehe-armastuse valguses ilmuvad nüüd hoopis vastupidised kirjatükid. On kadunud paljulubatud armastus rahva vastu, kes Andreile varjupaika andis.

Oma viimaste aastate kirjapanekutes on ta üsna Reformierakonna-meelne ja ründab Keskerakonda.

Oli vaid veidi aega elanud Tallinnas, kui temale erandkorras vastu tulles korter anti, ja juba ta sarjab Tallinna linnaisasid. „Kehvasti töötate, härrased!” teatab ta meedias.

Leidis äärelinnas paar asfaldiaugukest ja pistis kohe kirema: „Sellist jubedust ei ole ma isegi Venemaa provintsilinnades näinud!” Püüab ka 1950. aastatel ehitatud hoonetelt langenud krohvitükke kokku lugeda.

Andrei Kuzitškini vaimset piiratust näitab ka Tallinna võrdlemine 1930. aastate Moskvaga.

Naeruväärseks teeb ka see, et ennast kvaliteetleheks nimetav Postimees seda kõike avaldab. Pole ju eriline hapukurgihooaeg ja kirjutada oleks paljustki. Aga kuna vaja on valitsust ja peaministriparteid Keskerakonda sarjata, ongi leitud üks Venemaalt ära karanud „kasulik idioot“.

Kesknädal

Jaga |