Savisaar püüdis päästa Ansipit

VLADIMIR KOSLOV,      23. mai 2007


Riigikogu juhatuse algatus pöörduda edaspidi ilmtingimata tagasi aprillisündmustega seotud probleemide sügava analüüsi juurde väärib igakülgset toetust. Tõukasid ju need sündmused meid nüüdsesse seisu, kus Eesti mitmeski mõttes pole enam elamiseks väga hubane paik.

Olnut eelarvamusvabalt analüüsimata oleks raske teha juhtunust põhjendatud järeldusi ja langetada vähegi lootustandvaid otsuseid tulevikus vajalike sammude kohta. Järelikult tasub ikka ja jälle pöörduda asjassepuutuvate seikade poole pakkumaks võimalust eri vaatenurki kõrvutada.

Teatavasti nägid ühed inimesed konflikti teravnemises fataalset paratamatust ja uskusid, et status quo säilitamine tähendanuks veel hullemaid tagajärgi. Teised leidsid, et konflikti püüti kunstlikult lõkkele puhuda ja see vaibunuks iseenesest, juhul kui seda poleks küüniliselt ära kasutatud parempoolsete ringkondade huvides möllu pimesi toetada. Välistamata siinkohal kummagi poole osatõde, ei saa jätta märkimata, et teise seisukoha veenvust suurendavad nt Briti ajakirja Economist väljendid "rumalus" ja "tuletikkudega mängimine".

Enne tegi, siis mõtles

Neid, kes kahetsusväärsete sündmuste eelajaloos püüdsid Andrus Ansipile n-ö aru pähe panna, oli palju. Kõige nimekamatest tulevad otsekohe meelde Rein Taagepera ja Aleksander Einseln ning akadeemikud Karl Rebane ja Mihhail Bronshtein, 12 professorit ja mõistagi Edgar Savisaar.

Vähemtuntute hulka kuulusin ka mina. Lootsin viimase hetkeni, et Ansip hoidub toimimast põhimõttel: enne teen, siis mõtlen. Paraku läks teisiti. Toompea kõrgustelt lasti suur süljelärakas nii all-linna kui ka Tõnismäele. Savisaarele anti korraldus kõrvale tõmbuda ja mokk maas hoida, kuna toimuv polevat linna asi. (Ene Ergmal paistab see tõik ununenud olevat.) Seaduskuuleka inimesena täitis Savisaar korraldust ja tal ei jäänud muud üle, kui sündmusi aknast seirata. Niisuguse käitumise eest talle etteheiteid teha on vähemalt silmakirjalik.

Veatuid inimesi, nagu teada, pole olemas; pole seda kaugeltki mitte ka Savisaar. Kuid antud juhul ei puutu see asjasse.

President pole järjekindel

Presidendil on muidugi õigus öelda, et riiki ilma korrata ei saa olla. Aga millist riiki? Öeldu sisaldab pooltõde. Pealegi polnud president järjekindel oma nõudes, et oponentidele ei tohi jagada padruneid meie pihta tulistamiseks. Ansip aga jagas ohtralt padruneid. Normaalset demokraatlikku riiki, lisagem, ei saa olla ka ilma läbimõeldud poliitikata, ja seda omakorda ilma igakülgse dialoogita. Just viimase vajalikkuses üritasidki Ansipit veenda kõik need, kes teda päästa püüdsid.

Kahjuks tulemusteta. Peaministri jäärapäisus tõi kaasa dialoogivõimetuse. Seetõttu pääses valitsema pooltoores ehk vaegsüsteemne mõtlemine.

Pöördugem hetkeks "vastasrinna" vaatenurga poole. Volbripäeval eetris olnud Maire Aunaste saates „Meie" tabas eestikeelne venelanna Vera naelapea pihta, öeldes umbes nii: ma võin eesti keele ära õppida, ajaloo omandada, eestlaste kombed omaks võtta, igati siinsesse ellu integreeruda, kuid ma ei saa oma hinge ümber vahetada, see jääb vene hingeks ja Ansip sülitas selle täis – olen küll solvunud, kuid viha ei kanna.

Mõtlemiskoht? Kas hinge "teisaldamine" on üldse võimalik ja kas see võis aprillis teoks saada? Vaevalt küll. Kusjuures vastus, juhul kui see küsimus oleks eelnevas dialoogis püstitatud, olnuks üheselt ettearvatav. Ometi näeme hilisemateski meediakajades, nagu ka poliitikute ja ametnike mõtteavaldustes vohamas probleemi endiselt ühekülgseid tõlgendusi. Süsteemsed ettekujutused on väga visad pärale jõudma.

Vaegsüsteemse mõtlemise vaevused

Mõelgem näiteks selle üle, kumb variant on eesti rahvale kasulikum: kas Savisaare suutlikkus edaspidigi muulasi Keskerakonna mõjusfääris hoida, või siis muulaste eraldumine ja seejärel jõulisse "vaenuparteisse" koondumine?

Siingi peaks vastus süsteemse mõtlemise korral selgelt ettearvatav olema. Vaegsüsteemsuse vaevusi näeme paraku ka teatavate välispoliitiliste algatuste ülbes tonaalsuses. Mõnele ei anna vist rahu meie hilismineviku loorberid ajast, mil meil õnnestus doominoefekti abil üks Liit lagundada ja sama tahetakse korrata teises Liidus.

Lõpuks tekib küsimus: kas Ansip on tõesti Eesti rahvuskangelane? Kangelasi vajaksime sõja korral, ent seda „luksust" ei saa rahvas, keda nii vähe järele on jäänud, endale ilmselt lubada.

Vajame rahu ja kangelasi-rahutoojaid.

Kõige vähem vajame mis tahes nõiajahte.

Tsiteerigem Rein Taagepera: "Kas pole aeg tõsta esile uusi sangareid, kes meid ühendavad, selmet võidelda vanade nimel üksteise vastu?" (EPL,14.05.). Harmooniat luua suutvad sangarid jäävad esialgu siiski vist pigem tulevikumuusika valdkonda.

Esimene samm võiks olla tagasihoidlikum, piirdudes varjatud sissisõjast väljapääsu otsimisega. Rahukangelasteks võivad saada need, kes suudavad Eesti jälle igati elamisväärseks kohaks muuta.

[esiletõste]
Kõige vähem vajame nõiajahte.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)