Euroopa Liit on võti maaelu headeks muutusteks

JAANUS MARRANDI,      02. juuli 2003

Euroopa Liit JAH

Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletuse lähenemine on tekitanud üha laieneva arutelu liitumise vajalikkuse ja kasulikkuse üle. Liitumise vastased toovad välja järjest kirglikumas vormis ikka ühtesid ja samu argumente. Püüan omalt poolt kainelt lahti rääkida, miks ikkagi on liitumine hädavajalik ja mida see tähendab meie maaelule ja põllumajandusele.

Maamehe usaldamatusel on õiged põhjused

Eesti maainimestega on rohkem kui kümneaastase taasiseseisvumisaja jooksul kehvasti ümber käidud. Üheksakümnendate alguses äratatud isaisade talude tagastamise järgsed lootused on paljudel kustunud. Maamehe algse hoo on kustutanud poliitikute kahekeelsus ja topeltmoraal. Kihutuskõnelejaist poliitikud kutsusid üles talusid taastama ja lubasid jõukust nagu mujal Euroopas. Tegelik majanduspoliitika aga muutis alles tärkava ja suhteliselt väikese eesti talu hakkamasaamise võimatuks.
Mina küll mäletan väga selgelt majanduspoliitilisi otsuseid alates tollide mitterakendamisest ja sellest tulenevat sisulise eelise andmist pealemakstud Euroopa kaupadele ja importööridele. Selliste võtetega suruti alla eesti talumehe võimalused võrdselt hakkama saada. Meie oma kaupa Euroopasse müüa ei saanud, sest nemad seal kaitsesid end tollibarjääri taha. Meie siin aga andsime oma turu vabaks ja ei küsinud sellest, et sealsele põllumehele oli pool peale makstud. Kui mitu korda eesti põllumehed sellise olukorra vastu protestisid ja milline oli riigivõimu suhtumine?
Usun, et enamik maainimesi mäletab veel nii suure osa poliitikute kui ka meedia alandavat suhtumist neisse kui "saamatutesse ja laiskadesse", kes ise millegagi hakkama ei saa. Olgugi et olukord oli põhjustatud kahekeelse poliitika poolt. Olen kindel, et just selline pidev maamehe huvidest möödavaatamine ja õela nalja heitmine on põhjustanud paljude inimeste umbusu ja arusaamise, et kõik see, mida riigiametnikud ja poliitikamehed pakuvad, on vale ja seda ei saa uskuda. Sageli tundub just täna hädas olevale talumehele jutt homsetest Euroopa Liidu miljarditest ja struktuurifondide abist haige sonimisena.
Levinuim on väide, et vaesed inimesed ei võida sellest midagi, ainult kaotavad. Loomulikult leidub ka poliitikuid, kes sellisele jutule on valmis varmalt kaasa rääkima ja kiitma vaatamata sellele, et nende arvamused põhinevad sageli emotsioonil, mitte aga teadmisel.

Turureguleerijate ideed pääsevad võidule

Tegelikult võib öelda, et liitumisel saab lõpliku poliitilise võidu selline majanduspoliitika, mis pooldab turu suuremat reguleerimist, põllumajanduse ja maaelu suuremat toetamist. See õelavõitu majanduspoliitiline mõtlemine, mis arvas, et Eesti suudab mingit teistest riikidest oluliselt erinevat maaelu ja põllumajanduspoliitikat ajada, saab muudetud Euroopa Liidu kätega. Kaob ära senine ebavõrdne olukord, kus meie sealsele turule ei pääse ja siia tuleb pealemakstud kaup. Vastupidi, ka meie saame suuremad toetused ja vastu võrdse võimaluse sinna turule müüa. Kaovad Venemaa poolsed topelttollid meie kaupade suhtes. Veelgi enam, meie kaupadele hakatakse maksma ekspordituge, kui müüme väljapoole Euroopa Liitu.
Siis ei ole enam Eestis võimalik nii suur põllumajandussaaduste hindade kõikumine, sest tööle hakkab interventsioon ehk sisuliselt riiklik kokkuost, mis garanteerib kindlad hinnad põllumeestele. Ja kui keegi arvab, et vaestele inimestele tõusevad nüüd toiduainete hinnad lakke, siis ka see ei ole õige. Eesti toiduainete hinnad on juba praegu sisuliselt ELi tasemel vaatamata üliavatud turule ja oluliselt väiksematele toetustele, kuid inimeste sissetulekute tase on vaid 40% Euroopa omast. Majanduspoliitika muutmise tõttu tõusevad hinnad põllumeestele 1,7 korda (aastaks 2007) ja tõstavad ka maainimeste sissetulekuid ajapikku oluliselt ilma olulise toiduainete hinnatõusuta kauplustes.

Kaks miljardit on rohkem kui kuussada miljonit

Väga oluline on, et Euroopa Liidus olles on meil võimalik lõpetada senine poliitikute poolt tekitatud pidev vastandamine erinevate põllumajandustootjate vahel. Selle võimaluse annavad meile hoopis suuremad rahalised võimalused maaelu arengusse. Tekib selge olukord, kus ümmarguselt kahest miljardist kroonist üks miljard läheb kõikidele põllumeestele, sõltumata nende tootmise suurusest, kuid üks miljard on ette nähtud peamiselt maaelu kui eluviisi turgutamiseks ja läheb ennekõike väiksematele tootjatele. Tasuks küsida siis, et kumb on suurem ja maaelule kasulikum summa: kas praegune 600 miljonit krooni või kaks miljardit krooni maaelule (aastast 2004, kui me liitume ELga).
Meil ei ole valida mitte lihtsalt liitumise või mitteliitumise vahel. Meil on valida selle vahel, kas me soovime Eesti tegeliku majanduspoliitika muutumist maaelusõbralikumaks või me valime münchausenliku võimaluse, et ratsanikul on võimalik juukseidpidi iseennast koos hobusega soost välja tõsta. Olen kindel, et ka Keskerakond, kelle majanduspoliitiliste arusaamade kohaselt on vajalik senisest suurem turu reguleerimine, tahab, et need majanduspoliitilised ideed, mis sellist mõtlemist toetavad, pääseksid võidule. Teistsugune arusaam oleks arusaamatu ja ebaloogiline.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)